Vietnami bürokraatia ja vargus

Kuna kolm nädalat möödusid ülihästi ja ilma suuremate viperusteta, siis Sapast ööbussiga Hanoisse tagasi sõites varastati mul kotist telefon ära. Olin mitme erineva inimese käest kuulnud, et nii tihti varastatakse siin telefone ja rahakotte, ole tähelepanelik, ära jäta asju järelvalveta, või isegi kui sa neid järelvalveta ei jäta, siis varguse ohvriks langeda on väga suur tõenäosus. Sapas kohtasime ka kahte eestlast ja nemad olid oma eelmise reisi ajal Ho Chi Minhis käinud, naine tegi tänava peal esimesel päeval pilti ja möödasõitev roller tõmbas lihtsalt telefoni käest. Selline see organiseeritud kuritegevus siin on. Käekotid, telefonid, misiganes väärtuslikud asjad varastatakse peamiselt rolleriga mööda sõites.

Hanoisse sõitsime samasuguse ööbussiga nagu Sapassegi ja võtsime endale kohad eelviimases ülemises reas. Kusjuures üleval ega meie taga mitte kedagi ei istunud. Mõtlesin veel magama jäädes, kas peaksin telefoni enda ette jätma, või panen telefoni ikka kotti. Kotti panemine tundus veits turvalisem variant ja  panime seljakoti meie kahe vahele taha, nii et kui käe välja sirutasin siis ulatusin kotini. Jäime mõlemad magama ja mingi hetk ilmus üks tüdruk tagumisse ritta magama, aga kotti me ära ei võtnud, sest see oli temast 2 istet eemal ja teda see ei seganud. Ja ilmselgelt see teda ei seganud, sest seesama noor daam läks enne meid maha ja kui meie peatus tuli, tegin ma koti luku lahti, et hotelli nime vaadata ja vastu vahtis mulle ainult telefoni korpus.

Mis teema selle korpusega oli, ei meeldinud v?

Olin päris kurb, suurem osa reisipiltidest mu täiesti uues telefonis, mis peaaegu kuu aega minu omandis jõudis olla, on nüüd mingi väikse vietnamlase käes ja homme turul müügis. Veidi pettunud, aga leppisin oma kaotusega ja ütlesin bussijuhile ka, et telefon varastati ära, tal oli muidugi jube kiire meie bussist välja ajamisega ja mingi takso peale toppimisega kuhu me üldse minnagi ei tahtnud. Aga kuna kell oli 3 öösel ja kuhugi oli vaja minna siis sõitsime taksoga kilomeetri!! kaugusele kuidagi veidralt kaua, ise mõtlesin ainult oma väikese materiaalse kaotuse üle ja ütlesin taksojuhile, et meie hotell oli siinsamas, siis mühatas midagi vastu, peatas auto kinni ja 780 000 (28€)  palun. Sõit lennujaamast kesklinna (27km) maksab umbes 300 000 kohalikku, ma ütlesin talle, et 780 000st võid sa küll ainult unistada ja andsime talle oma viimase sularaha 200 000, millega ta muidugi ei leppinud, kuid mis oli niigi üle makstud.

Kuna mul on tehtud If-i aastane reisikindlustus, aga mul ei olnud võimalik seda poliisi lugeda, ei olnud ma ka päris kindel, kas ma saan kindlustusest midagi tagasi või ei, siis läksin selle väikese võimaluse peale, et ehk on sellest kindlustusest siiski kasu ja tahtsin siis varguse Vietnami politseis fikseerida. Olgu öeldud, et aastane kindlustus on selles osas kasutu ja korvab varakahjud ainult 7 päeva peale Eestist lahkumist ja 7 päeva enne Eestisse naasmist.

Aga kohtumine Vietnami bürokraatiaga oli jällegi elamus omaette! Et seal midagi üldse teha, peab pöörduma kas oma hotelli või reisifirma poole, sest ilma kohalikku keelt rääkiva inimeseta on protsess pea võimatu. Igatahes mina läksin Adventure Indochina kontorisse, rääkisin oma loo ära ja kuna vargus toimus nende tuuri lõpus, olid nad vägagi vastutulelikud mind aitama. Olgu siinkohal mainitud, et antud reisiagentuuri kasutaksin uuesti ka järgmisel korral.

Esiteks. Loo muutmine.

"Sul ei varastatud telefoni bussis ära, sa kõndisid tänava peal ja hotelli tagasi jõudes oli telefon su kotist kadunud. Sa ei tea kes või millal su vara kallal käis. Politsei raportisse kirjutadki nii, et lihtsalt asjad kadusid ära. Kui ütled et sul Sapa-Hanoi bussis varastati telefon ära, siis hakkavad nad "uurima", suunavad asja ühte jaoskonda, siis teise, siis kolmandasse ja lõpuks ei saa sa kusagilt mingit abi."

Teiseks. Politseijaoskonda minek.

Ilmselt oli see nagu kohalik konstaabel. Astusime uksest sisse, 2 politseiniku istusid laua taga, suitsukonid ja tuhk põranda peal, pesemata nõud laual. "Konstaabel" vaatas silmad punnis telekast kohalikku jalkamatši ja isegi ei pööranud oma pilku kordagi meie poole. Reisiagentuuri tüdruk rääkis siis talle mis juhtus ja kästi maha istuda. Vahtisime ka siis 10 minutit jalkat, ruumis vaikus. Reisiagentuuri tüdruk läks uuesti, ilmselt jutuga "hei me oleme ka veel siin, kas mäletad?" Mühatas jälle midagi vastu ja tõi tagaruumist peale järgmist 15-minutilist vaikusepausi meile paberid, mille pidime ära täitma ja siis pooleteist tunni pärast tagasi tulema, sest neil hakkab lõuna.

Kolmandaks. Templi saamine.

Täitsime agentuuris paberid ära, läksime pooleteise tunni pärast selle konstaabli juurde tagasi. Peale väikest istumis- ja telekavaatamispausi kirjutas  ta meile sellesama paberi peale teise jaoskonna nime, kuhu minema pidime. See oli siis ilmselt nüüd natuke kõrgem võimuorgan kui kohalik konstaabel. Kogu see jant kestis kokku kella 10st hommikul kella 4ni õhtul. Järgnesid jälle 2h ootamist, sest ülemus oli "ärilõunal". Istusime kõlgutasime jälle tooli peal jalgu ja lõpuks saime oma paberikesele tempi ka peale. Pakkusin reisiagentuuri tüdrukule raha selle eest, et ta meiega 5h jännata oli viitsinud, mille ta peale pikka vaidlemist siiski lõpuks ka vastu võttis.

Neljandaks. Muidugi altkäemaks.

Ükski politseinik ei aita sind ilma, et sa talle raha ei pakuks. Meie eest tegi seda reisifirma, sest neile on maine tähtsam, kui see altkäemaksuks minev umbes 20USD-i. Vastutasuks paluti meilt TripAdvisorisse positiivset reviewi ja meie poolt pakutud raha nad vastu ei võtnud.