Reisimist. Seiklusi. Mõtlemisi. Pilte.: Ho Chi Minh, Cu Chi tunnelid ja Mekongi jõe delta

Phanganilt praamiga Samuile ja lennukiga Bangkoki sõidetud, jäime ootama oma järgmist lendu Vietnami Ho Chi Minhi. Kuna Vietnamis olin rannapuhkuse välistanud ja selle peale sai Tais juba piisavalt aega kulutatud, olid mu suurimaks abimeesteks planeerimisel Tripadvisor ja trip.ee foorum, kõik orgunn toimus muidugi eelneva päeva õhtul. Nii Tais kui ka Vietnamis kasutasime alati Uberit, sest sellega on hind soodne ja fikseeritud ja kellegagi maid jagama ega kauplema ei pea.

Kui Tais oli rollereid palju, siis Vietnamis on rollereid rohkem kui inimesi ja liiklus nii kaootiline kui üldse olla saab. Esimest korda teed ületades ja soovitust "kõnni lihtsalt üle tee, küll nad seisma jäävad ja kõrvale põikavad, ära sa ainult seisma jää" järgides oli veits õudne, sest see, et sa seda kusagil lugenud oled ei pruugi äkki üldse töötadagi ja selle teooria vettpidavust testides nüüd rolleri alla küll jääda ei oleks tahtnud. Võin kinnitada, et esimest korda on seda väga õudne teha, aga taktika töötab. Hiljem kõnnid muidugi juba suht suvalistes kohtades üle tee, aga õudne on ikkagi.

Esimesel päeval läksime kohe sõjamuuseumisse (War Remnants Museum) ja peale seda vaatasime Vietnami täiesti teise pilguga. Kodusõda tekkis kommunistliku Põhja-Vietnami ja demokraatliku Lõuna-Vietnami vahel, USA sekkus ja "toetas" demokraatliku Lõuna-Vietnami. See, mida USA nende aastate jooksul seal korraldanud oli, on lihtsalt vastik ja õõvastust tekitasid ka sõja aegsed ja järgsed pildid koos sellega, millises [väärastunud] ühiskonnas (vahepeal siiski sõrme viibutades ja asju "taunides") me elame. Igatahes ei ole mul hetkel sobivat tuju ega ka kompetentsi seda sügavamalt analüüsima hakata, aga Agent Orange, mille käigus lennukitelt dioksiini alla lasti, et kõik elav (taimestik) hävitada, mõjutab siiani isegi neljanda põlvkonna lapsi, kelle (esi)vanemad (1961-1971) antud piirkonnas elasid, sündides erinevate väärarengutega (puuduvad jäsemed, rasked nahahaigused jne). Igatahes tulime sõjamuuseumist natuke targema ja natuke vastikuma tundega välja, kui sinna sisenedes.

Järgmiseks päevaks bookisin meile päevaks paadituuri Cu Chi tunnelitesse, ehk olime täielikult ajaloolainel. Saime läbida väikese osa 250km pikkustest tunnelitest, demonstreeriti erinevaid lõkse ja kaevikuid.

Kuna kahes kohas kolmest, kuhu HCM lähedal kindlasti käia tahtsin, oli juba käidud, siis otsustasime päevase Mekong Delta tuuri kasuks ja ostsime järgmise päeva õhtuks piletid Hanoisse, et reisist maksimum võtta. Hommikul tuuribussile minnes tervitas meid kahtlase irvega mees, kes meile lausa nii kahtlane tundus, et mõtlesime, kas lähme järgmise ristmiku peal bussist välja või kannatame selle päeva ikkagi ära?

Minibussi täitudes osutus see kahtlane mees aga hoopis kohalikuks koomikuks, nimega Tayphoon Honey ja ennast tutvustades suutis ta teha kuidagi nii, et paari minuti pärast naersid kõik bussis olnud inimesed pisarateni, Typhoon Honey (Orkaan Mesi) idiootne naer eesotsas üle bussi kostumas. Ma ei ole siiani kindel, kas ta oligi isehakanud koomik ja meelelahutaja või oli ta lihtsalt kusagilt väga kõrgelt pea peale kukkunud. Igatahes oli tuur ise väga asjalik, nägime palju ja jäime lõpuks ikkagi rahule.