Peloponnesose poolsaar ja Ateena 2018

Ka Kreeka reisi avalauseks saab see, et piletid said ostetud nädal aega enne väljumist. Esimest korda elus kasutasin ma pakettreisi ning siinkohal mainin ka kohe ära, et see jääb ilmselt ka minu viimaseks. [Täna sellele postitusele pilte lisades, võin ma öelda, et pean oma sõnu sööma, sest käisin eelmisel kevadel paketikaga Kanaaridel- liiga soodne pakkumine oli, et võimalus kasutamata jätta.] Mitte, et teenus kehv oleks olnud, aga ma ei suuda reisil olles ainult ühes kohas paigal püsida ja ainult hotellis hommiku- ja õhtusööki söömas käia. Seega on pakettreis minu puhul raharaiskamine, kuna enamus söögikorrad toimusid nii või naa kusagil 400km raadiuses ning sama ka viimaste päevade ööbimisega.

Kreekas olin ma nii positiivselt üllatunud! Kui Aasias reisides oli mul mingi kindlam aimdus, mis mind ees ootab ja pilte olin ikka vaadanud, siis Kreeka on minu jaoks kuidagi alati kuhugi tahaplaanile jäänud, ning riiki puudutava info osas tean pigem ajalugu, kui seda, kui ilusad sealsed rannad või loodus on.

Lennuk maandus Peloponnesose poolsaare ülemises osas Patras ning sealt oli meil ideepoolest Tez Touri transfeer hotelli olemas, kuid otsustasime rendiauto lennujaamast võtta ning sinna ka tagasi viia. Kujuta ette, et tellid endale Tallinna lennujaama sõites rendiautot Kreekas asuvasse Patra lennujaama. Mõtled midagi sellist, et ei tea millisest parklast auto kätte saab ja kas me sobiva auto ja rendifirma ikka üles leiame? Siis aga maandud keset põldu, lennujaam on selline keskmise suurusega mahajäetud laohoone moodi, lennujaamast 50m kaugusel korjatakse parasjagu arbuuse, väljas on 35 kraadi sooja ja autorendifirmade maja uks on küll lukust lahti, aga putkad ise on kinni. Ja siis ootad. Ja ootad. Ja lõpuks saad tellitud Ford Focuse asemel endale 7-kohalise Volkswagen Caddy minibussi ja saad üsna kiirelt aru, et mägise maa ja 1.70€ kütuseliitrihinna juures on antud auto täiesti absurdne.

Auto käes võis sõit hotelli poole alata. Peatusime Florida Blue Bay Resort hotellis, hotelli bassein ja vaade ise ülimõnusad, kuid toad luksust otsivale inimesele ilmselt meelepärased ei oleks. Asukoht meelelelahutuse poolest pigem kehv- seega kui just hommikust õhtuni basseini ääreas pikutada ei taha, siis on tungivalt soovitatav auto rentida. Hommiku ja õhtusöögibufee oli väga mõnus ning rikkalik.

Kiirelt basseinist tüdinenud, otsustasime Peloponnesose poolsaarele ringi peale teha. Õigemini pidime me kõigest Olympiasse minema, aga saime hea hoo sisse ja autoreis venis pikemaks. Panen siia logistilises järjekorras kirja kohad, mis kõige paremini siiani meeles on ja lisan postituse lõppu ka pildid.

Alguspunktiks Patras, sealt päevareis Ateenasse ning järgmisel päeval oli esimene peatus Archea Olympia, tasub kindlasti vaatamas käia, kus esimesed olümpiamängud aset leidsid. Seejärel tooksin välja Voidokilia beachi,väga laheda kujuga rand, eriti vinge veel siis, kui droon üles lennutada. Muidu niisama jalutamiseks ja uudistamiseks ka ilus, kõrgel mäe otsas oli veel mingi koopa laadne asi ja kindlus ka, kuid ise sinna enne pimedat ei jõudnud. Ööbimine Methoni linnakeses, sealt edasi Kalamata ja Oitylo- viimases oli ilus kivine rand mõnusalt suurte lainetega. Ööbimine Githios, järjekordne ilus mereäärne linnake mõnusate kohvikute ja butiikidega. Githiost natuke edasi sõites jääb teepeale "Dimitrios" Shipwrek, kust võib läbi põigata küll.

Rannikutpidi edasi Viklafia-sse, kust praamiga Elfonsiose saarele, siinkohal tasub ka kohe ära mainida, et Elafonsiose saar oli oma imeilusa rannaga kõige suuremaks üllatajaks. Võib "Simos Beachi" googeldada, aga tegelikkuses kõvasti ilusam. Hiljem läbi Sparta ja Tripoli Patrasesse tagasi.

Kes Patrase lähedal peatub, siis sellel soovitan ka Rion-Antirion Bridge ületada. Ja seda mitte ainult sellepärast, et tegemist ühe maailma pikima (ligi 3km) kaabelsillaga, vaid sellepärast, et teisepool Patrast, Nafpaktose ümbuses avaneb väga-väga palju ilusaid vaateid.

Soovituseks ehk niipalju, et rendikat võttes valida ökonoomne auto, kuna kütusehinnad olid vähemalt 2018.a suvel päris kõrged. Samuti tuleb arvestada teemaksudega. Ise teeks sellise roadtripi igakell uuesti ja kel vähelgi meeldib autoga ringi sõita ja uusi kohti avastada, siis soovitan sarnase seikluse ette võtta küll! Kreeka oli imeline ja ei jõua ära oodata, et sinna varsti tagasi minna.

Kuna suutsin enda kõvakettast lahti saada, siis siin on mõned pildid, mille pilvest kätte sain:

Florida Blue Bay juures olev rand

Nafpaktos

Archaia Olympia

"Dimitrios" laevavrakk

Teel Elofonsiose saarele

Simos Beach

Simos Beach

Parthenon Ateenas

 Voidokilia beach

 Olümpiaküla

Ehk on kellelegi planeerimisel abiks ja aitab natuke visuaalselt ka. Kaardilt on väikesed sõidud Patrasest põhja poole märkimata ning samuti jätsin Ateena välja, kuna meie käisime Ateenas reisi teisel päeval eraldi. Hiljem planeerimata poolsaare reisilt tagasi sõites saime muidugi aru, et Ateenat oleks võinud põhimõtteliselt teel tagasi külastada. Olge teie targemad.

Bali reis märts 2017

Bali reis oli totaalselt spontaanne ning seeõttu peale eelarve planeerimise ma suuri plaane reisiks ei teinudki. Samas päris imelik seda kirjutada, sest igal reisil toimub kõik alati käigu pealt ning ette on ostetud ainult lennupiletid ning bookitud paari esimese öö majutus. Minu meelest on palju lahedam reisil stressata ja vaadata, kui viltu asjad võivad minna. Midagi võiks ju üllatuseks ka jääda ja elu juhtub nagunii siis, kui sa teed parasjagu teisi plaane.

Kui lennuk teisipäeva südaööl Denpasaris maandus, tuli läbi Agoda bookitud Pajar House Ubudi autojuht meile järele ning sõidutas meid meie esimesse ööbimiskohta. Lennujaamast Ubudisse on ligi 40 kilomeetrit, ehk siis olenevalt kellaajast ja liiklusest võtab sõit autoga aega umbes tunni. Kusjuures Agoda lehel oli trasnfeeri hinnaks 350 000 IDR-i ning e-maili teel suheldes öeldi mulle, et hinnaks on 450 000IDR (28€) , kuid special offer mulle oleks 400 000 IDR-i ning selle jutu peale vastasin ma lihtsalt, et kui nad nüüd mulle 350 000 IDRI pealt special offerit ei tee, ei jäta ma seda Agoda reviewides mainimata ja oleksin väga pettunud (muide, see tehnika töötab alati). Sain siis antud sõidu 250 000 IDR-iga (15€) ja arvan, et endale tasub ikka alati kindlaks jääda, kuigi hinnas kauplemine mulle üldse ei istu ja ilmselt oleks hinna ka odavamaks saanud.

 Kuna Balit külastab väga palju kõigi muude rahvuste seas ka Austraalia turiste, kelle jaoks on need hinnad nii või naa palju odavamad, siis üritavad kohalikud alustada vähemalt poole kallimast hinnast, ning kui turistid nendega kaasa lähevad, tõusevad hinnad veelgi kõrgemaks. Üldiselt saab muidugi hinnas kaubelda igal pool. Ööbimist broneerides olen seni vaadanud Agodast tagasisidet ning kui keskmine hinne on vähemalt üle seitsme, siis julgen hotelli paariks päevaks ette ära broneerida. Hiljem soovitan ringi vaadata ja omale meelepärases kohas majutus võtta.

Ubudis külastasime Monkey Forest-it, mille sissepääs maksis 50 000 IDR-i (3€). Kui varem pärdikutega kokku ei ole puutunud, siis on seal esimesel korral väga vahva, kuid ahvid ise on väga nahaalsed. Varastavad kõike, millele oma pisikesed käpad taha suudavad ajada, peamiselt nipsasjakesi ja päikeseprille, ning urisevad ja näitavad sulle hambaid, kui oma varandust tagasi soovid saada. Kohalikelt eluks kaasa õpitud tarkus tegelemaks ahvidega on see, et kui ta sulle kallale tahab tulla ja uriseb, siis sa pead sammu tema poole astuma ja põhimõtteliselt ahvile vastu urisema. Ma ei tea täpselt, kui koomiline see kõrvaltvaatajale tunduda võib, aga kuulduste põhjal peaks antud metoodika täiesti töötama.

Tegelalang riisiterrassid olid küll kaugelt vaadates ilusad, kuid nende "külastamiseks" ma eraldi piletit küll ei ostnud, ning nii jäi õnneks jalutus ülerahvastatud riisimaailmas ära. Hiljem oli selle üle muidugi hea meel, sest riisiterrasse on Balil kõik kohad täis ja mida metsikumad, seda ilusamad.

Kuigi liiklus on kaootiline, soovitaksin ma Balil rentida auto. On kordades odavam, kui sõita taksoga, turvalisem, kui rentida roller ning tagatipuks oled ka oma aja peremees. Kui ise normaalne olla ja suurtel põhiteedel püsida, on liigus väga okei niipea, kui Kuta linnast välja saad. Esimesed pool tundi istud küll autos krampis kahetsedes, et auto rentisid ja milline roller sulle otsa sõidab või millise sa neist alla ajad, kuid edasine on juba väga mõnus. Ma oma rolleri seiklusest olen kunagi Tai postituses juba kirjutanud, seega roller ei olnud minu jaoks variant. Kaasliiklejatest ohtlikumaks pean ma pigem inimlikku lollust ohtude alahindamisel, ning nii lõpetasime ka meie kuidagi ootamatult järsu langusega pooleteise meetri laiuse märja teejupi peal auto pea-aegu mäenõlvast alla veeremas. Olgu siis öeldud, et GPS näitas, et antud kohas oli kosk ja languse algus oli väga okei, kuid järsu kurvi järel muutus tee pea olematuks ja vihmasadu järjest tugevamaks. Kuidagi imekombel sai selle kitsa järsaku peal auto ümber keeratud, et ülesse tagasi minna, kuid gaasi vajutades käis autol ainult ratas all ringi ja vajus samal ajal kuristiku äärele lähemale. Ma olin ausalt valmis juba autost välja hüppama, kuid õnneks pääsesin eluga ka sel korral. Pärast tanklas rehvi vaadates olid sellest traadid juba väljas ja kui natukene seal veel kraapima oleks pidanud, oleks sealsamas saanud ka rehvi vahetama hakata. Kuigi sellisel juhul oleks kergem olnud autol käsipidur maha võtta ja lasta tal oma teed minna.

Nii tegime meiegi Bali saarele tiiru peale, Kutast mööda rannikut läänest üles ning ida poolt alla. Eelnevalt olime Taksoga Ubudis ning Bedugulis käinud, ning Bratani järve ümbritsevad mäed ning kohapeal asuv tempel on väga ilusad. Ilmselt oli Beduguli näol tegemist minu lemmik piirkonnaga Bali saarel. Läänes asuvad lahedad varjatud  ning inimtühjad rannad vulkaanilise liivaga, seltsiks vaid kohalikud kalurid. Põhjas huvitavad külad ning saare idaosas vulkaanid. Seal asub ka mäe tipus ilus Lempuyang-i tempel.

Kui templite külastamiseks läheb, siis soovitan seda soojalt teha esimese asjana hommikul vara. Nii ei ole ilm veel liiga kuum ning minule, kes ma turistide ja ülerahvastatud kohtade vastu allergiline olen, on kõik kohad mõnusalt inimtühjad ning pildistamiseks ideaalsed. Templisse minnes peavad jalad ja õlad kaetud olema, vajadusel saab saronge laenutada sissekäigu juurest, kuid see oli alati tasuta, isegi siis, kui müügiprouad teile sinnapoole kõndides väidavad, et ilma salli ostmata te sisse ei saa. Tagantjärele meenutades jõudsime me vist ära külastada enamuse suuremaid ja väiksemaid templeid ning eriti positiivselt on meeles Lempuyang ning Mount Kawi, kus tee läbi riisiterrasside viib templiteni, mida ümbritsevad 11. sajandil kivisse raiutud kujud. Minu jaoks oli ilmselt kõige rohkem üle haibitud ja rahvastatud Tirta Empul tempel, kus kari turiste allikavette hüppavad ja ennast siis seal pattudest puhastavad. Või ehk olen ma lihtsalt kade, et ma seda ise teha ei tahtnud ja kõik patud külge jäid.

Viimase päeva hommikul ärkasime selle peale, et 6.4 magnituudiline maavärin otsustas oma jõudu näidata. Kogemus omaette, kes tundud on, need teavad. Õnneks tsunamit ei kaasnenud ja keegi viga ei saanud. Nädal peale kojuminekut jäime me mõlemad kahtlaselt haigeks- palavik, veider lööve kehal, aina suurenev valu liigestes, lihastes ja peas. Kiire googeldamise tulemusena olime me saanud endale Dengue Feveri (eesti kl Dengue-palavik), millel on neli erinevat tüvi  ja millesse nakatub aastas 100 miljonit inimest ja sureb ligi 22 000. Kui lühikese perioodi jooksul haigetuda teist tüüpi Dengue-viirusesse, tekivad verejooksud ning spetsiifiline ravi või vaktsiin puudub ja haigus võib lõppeda surmaga. Viirust levitavad moskiitod, kelle käest me ilmselt mägedes kose juurde matkates hammustada olime saanud. Sääsed ründavad peamiselt paar tundi peale päikesetõusu ja õhtul enne päikese loojangut. Siinkohal panen südamele kanda pikki riideid ja sääsetõrjevahendit, sest antud haigust ei sooviks oma vihavaenlasele ka. Võttis kolm nädalat aega, enne kui uuesti köögis ise püsti jõudsin seista ja süüa teha ilma tundeta, et minust on viimanegi elujõud välja imetud ja ma kohe kokku kukun.

Long story short, kui jätta kõrvale reisi jooksul tekkinud väikesed viperused, siis minu reisidest oli Bali mulle ilmselt kõige vähem meelepärasem. Ja seda nii looduse kui toidu kui ka kohalike poolest. Oma rahamajandusega on nad muutunud väga ahneks ning sind üritatakse igal sammul petta. Paistab, et ainuke põhjus miks nad sinuga sõbralikud on ja sulle naeratavad on see, et nende jaoks oled sa kõndiv pangaautomaat ja nende suhtumine sinusse muutub kohe, kui sa neilt midagi osta ei soovi.

Ja võid kindel olla, et reisi ajal ja peale reisi lõppu kumiseb sul peas kriiskav kohalik: "You buy, you buy, sarong madam, taxi sir, massage, special price only for you, 5 dolla, motorbike, you come, come???"

Vietnami bürokraatia ja vargus

Kuna kolm nädalat möödusid ülihästi ja ilma suuremate viperusteta, siis Sapast ööbussiga Hanoisse tagasi sõites varastati mul kotist telefon ära. Olin mitme erineva inimese käest kuulnud, et nii tihti varastatakse siin telefone ja rahakotte, ole tähelepanelik, ära jäta asju järelvalveta, või isegi kui sa neid järelvalveta ei jäta, siis varguse ohvriks langeda on väga suur tõenäosus. Sapas kohtasime ka kahte eestlast ja nemad olid oma eelmise reisi ajal Ho Chi Minhis käinud, naine tegi tänava peal esimesel päeval pilti ja möödasõitev roller tõmbas lihtsalt telefoni käest. Selline see organiseeritud kuritegevus siin on. Käekotid, telefonid, misiganes väärtuslikud asjad varastatakse peamiselt rolleriga mööda sõites.

Hanoisse sõitsime samasuguse ööbussiga nagu Sapassegi ja võtsime endale kohad eelviimases ülemises reas. Kusjuures üleval ega meie taga mitte kedagi ei istunud. Mõtlesin veel magama jäädes, kas peaksin telefoni enda ette jätma, või panen telefoni ikka kotti. Kotti panemine tundus veits turvalisem variant ja  panime seljakoti meie kahe vahele taha, nii et kui käe välja sirutasin siis ulatusin kotini. Jäime mõlemad magama ja mingi hetk ilmus üks tüdruk tagumisse ritta magama, aga kotti me ära ei võtnud, sest see oli temast 2 istet eemal ja teda see ei seganud. Ja ilmselgelt see teda ei seganud, sest seesama noor daam läks enne meid maha ja kui meie peatus tuli, tegin ma koti luku lahti, et hotelli nime vaadata ja vastu vahtis mulle ainult telefoni korpus.

Mis teema selle korpusega oli, ei meeldinud v?

Olin päris kurb, suurem osa reisipiltidest mu täiesti uues telefonis, mis peaaegu kuu aega minu omandis jõudis olla, on nüüd mingi väikse vietnamlase käes ja homme turul müügis. Veidi pettunud, aga leppisin oma kaotusega ja ütlesin bussijuhile ka, et telefon varastati ära, tal oli muidugi jube kiire meie bussist välja ajamisega ja mingi takso peale toppimisega kuhu me üldse minnagi ei tahtnud. Aga kuna kell oli 3 öösel ja kuhugi oli vaja minna siis sõitsime taksoga kilomeetri!! kaugusele kuidagi veidralt kaua, ise mõtlesin ainult oma väikese materiaalse kaotuse üle ja ütlesin taksojuhile, et meie hotell oli siinsamas, siis mühatas midagi vastu, peatas auto kinni ja 780 000 (28€)  palun. Sõit lennujaamast kesklinna (27km) maksab umbes 300 000 kohalikku, ma ütlesin talle, et 780 000st võid sa küll ainult unistada ja andsime talle oma viimase sularaha 200 000, millega ta muidugi ei leppinud, kuid mis oli niigi üle makstud.

Kuna mul on tehtud If-i aastane reisikindlustus, aga mul ei olnud võimalik seda poliisi lugeda, ei olnud ma ka päris kindel, kas ma saan kindlustusest midagi tagasi või ei, siis läksin selle väikese võimaluse peale, et ehk on sellest kindlustusest siiski kasu ja tahtsin siis varguse Vietnami politseis fikseerida. Olgu öeldud, et aastane kindlustus on selles osas kasutu ja korvab varakahjud ainult 7 päeva peale Eestist lahkumist ja 7 päeva enne Eestisse naasmist.

Aga kohtumine Vietnami bürokraatiaga oli jällegi elamus omaette! Et seal midagi üldse teha, peab pöörduma kas oma hotelli või reisifirma poole, sest ilma kohalikku keelt rääkiva inimeseta on protsess pea võimatu. Igatahes mina läksin Adventure Indochina kontorisse, rääkisin oma loo ära ja kuna vargus toimus nende tuuri lõpus, olid nad vägagi vastutulelikud mind aitama. Olgu siinkohal mainitud, et antud reisiagentuuri kasutaksin uuesti ka järgmisel korral.

Esiteks. Loo muutmine.

"Sul ei varastatud telefoni bussis ära, sa kõndisid tänava peal ja hotelli tagasi jõudes oli telefon su kotist kadunud. Sa ei tea kes või millal su vara kallal käis. Politsei raportisse kirjutadki nii, et lihtsalt asjad kadusid ära. Kui ütled et sul Sapa-Hanoi bussis varastati telefon ära, siis hakkavad nad "uurima", suunavad asja ühte jaoskonda, siis teise, siis kolmandasse ja lõpuks ei saa sa kusagilt mingit abi."

Teiseks. Politseijaoskonda minek.

Ilmselt oli see nagu kohalik konstaabel. Astusime uksest sisse, 2 politseiniku istusid laua taga, suitsukonid ja tuhk põranda peal, pesemata nõud laual. "Konstaabel" vaatas silmad punnis telekast kohalikku jalkamatši ja isegi ei pööranud oma pilku kordagi meie poole. Reisiagentuuri tüdruk rääkis siis talle mis juhtus ja kästi maha istuda. Vahtisime ka siis 10 minutit jalkat, ruumis vaikus. Reisiagentuuri tüdruk läks uuesti, ilmselt jutuga "hei me oleme ka veel siin, kas mäletad?" Mühatas jälle midagi vastu ja tõi tagaruumist peale järgmist 15-minutilist vaikusepausi meile paberid, mille pidime ära täitma ja siis pooleteist tunni pärast tagasi tulema, sest neil hakkab lõuna.

Kolmandaks. Templi saamine.

Täitsime agentuuris paberid ära, läksime pooleteise tunni pärast selle konstaabli juurde tagasi. Peale väikest istumis- ja telekavaatamispausi kirjutas  ta meile sellesama paberi peale teise jaoskonna nime, kuhu minema pidime. See oli siis ilmselt nüüd natuke kõrgem võimuorgan kui kohalik konstaabel. Kogu see jant kestis kokku kella 10st hommikul kella 4ni õhtul. Järgnesid jälle 2h ootamist, sest ülemus oli "ärilõunal". Istusime kõlgutasime jälle tooli peal jalgu ja lõpuks saime oma paberikesele tempi ka peale. Pakkusin reisiagentuuri tüdrukule raha selle eest, et ta meiega 5h jännata oli viitsinud, mille ta peale pikka vaidlemist siiski lõpuks ka vastu võttis.

Neljandaks. Muidugi altkäemaks.

Ükski politseinik ei aita sind ilma, et sa talle raha ei pakuks. Meie eest tegi seda reisifirma, sest neile on maine tähtsam, kui see altkäemaksuks minev umbes 20USD-i. Vastutasuks paluti meilt TripAdvisorisse positiivset reviewi ja meie poolt pakutud raha nad vastu ei võtnud.

Ho Chi Minh, Cu Chi tunnelid ja Mekongi jõe delta

Phanganilt praamiga Samuile ja lennukiga Bangkoki sõidetud, jäime ootama oma järgmist lendu Vietnami Ho Chi Minhi. Kuna Vietnamis olin rannapuhkuse välistanud ja selle peale sai Tais juba piisavalt aega kulutatud, olid mu suurimaks abimeesteks planeerimisel Tripadvisor ja trip.ee foorum, kõik orgunn toimus muidugi eelneva päeva õhtul. Nii Tais kui ka Vietnamis kasutasime alati Uberit, sest sellega on hind soodne ja fikseeritud ja kellegagi maid jagama ega kauplema ei pea.

Kui Tais oli rollereid palju, siis Vietnamis on rollereid rohkem kui inimesi ja liiklus nii kaootiline kui üldse olla saab. Esimest korda teed ületades ja soovitust "kõnni lihtsalt üle tee, küll nad seisma jäävad ja kõrvale põikavad, ära sa ainult seisma jää" järgides oli veits õudne, sest see, et sa seda kusagil lugenud oled ei pruugi äkki üldse töötadagi ja selle teooria vettpidavust testides nüüd rolleri alla küll jääda ei oleks tahtnud. Võin kinnitada, et esimest korda on seda väga õudne teha, aga taktika töötab. Hiljem kõnnid muidugi juba suht suvalistes kohtades üle tee, aga õudne on ikkagi.

Esimesel päeval läksime kohe sõjamuuseumisse (War Remnants Museum) ja peale seda vaatasime Vietnami täiesti teise pilguga. Kodusõda tekkis kommunistliku Põhja-Vietnami ja demokraatliku Lõuna-Vietnami vahel, USA sekkus ja "toetas" demokraatliku Lõuna-Vietnami. See, mida USA nende aastate jooksul seal korraldanud oli, on lihtsalt vastik ja õõvastust tekitasid ka sõja aegsed ja järgsed pildid koos sellega, millises [väärastunud] ühiskonnas (vahepeal siiski sõrme viibutades ja asju "taunides") me elame. Igatahes ei ole mul hetkel sobivat tuju  ega ka kompetentsi seda sügavamalt analüüsima hakata, aga Agent Orange, mille käigus lennukitelt dioksiini alla lasti, et kõik elav (taimestik) hävitada, mõjutab siiani isegi neljanda põlvkonna lapsi, kelle (esi)vanemad (1961-1971) antud piirkonnas elasid, sündides erinevate väärarengutega (puuduvad jäsemed, rasked nahahaigused jne). Igatahes tulime sõjamuuseumist natuke targema ja natuke vastikuma tundega välja, kui sinna sisenedes.

Järgmiseks päevaks bookisin meile päevaks paadituuri Cu Chi tunnelitesse, ehk olime täielikult ajaloolainel. Saime läbida väikese osa 250km pikkustest tunnelitest, demonstreeriti erinevaid lõkse ja kaevikuid.

Kuna kahes kohas kolmest, kuhu HCM lähedal kindlasti käia tahtsin, oli juba käidud, siis otsustasime päevase Mekong Delta tuuri kasuks ja ostsime järgmise päeva õhtuks piletid Hanoisse, et reisist maksimum võtta. Hommikul tuuribussile minnes tervitas meid kahtlase irvega mees, kes meile lausa nii kahtlane tundus, et mõtlesime, kas lähme järgmise ristmiku peal bussist välja või kannatame selle päeva ikkagi ära?

Minibussi täitudes osutus see kahtlane mees aga hoopis kohalikuks koomikuks, nimega Tayphoon Honey ja ennast tutvustades suutis ta teha kuidagi  nii, et paari minuti pärast naersid kõik bussis olnud inimesed pisarateni, Typhoon Honey (Orkaan Mesi) idiootne naer eesotsas üle bussi kostumas. Ma ei ole siiani kindel, kas ta oligi isehakanud koomik ja meelelahutaja või oli ta lihtsalt kusagilt väga kõrgelt pea peale kukkunud. Igatahes oli tuur ise väga asjalik, nägime palju ja jäime lõpuks ikkagi rahule.

Mekongi Delta

Sõja ajal ja pärast sõda

Vietnamlased olid lõksude tegemisel üpris loomingulised

Cu Chi 1984 vs 2016

Plätu tagurpidi jalga ja saabki vaenlased vales suunas juhatada

Orkaan Mesi

Ujuv küla keset Mekongi deltal