Kui lennuk teisipäeva südaööl Denpasaris maandus, tuli läbi Agoda bookitud Pajar House Ubudi autojuht meile järele ning sõidutas meid meie esimesse ööbimiskohta. Lennujaamast Ubudisse on ligi 40 kilomeetrit, ehk siis olenevalt kellaajast ja liiklusest võtab sõit autoga aega umbes tunni. Kusjuures Agoda lehel oli trasnfeeri hinnaks 350 000 IDR-i ning e-maili teel suheldes öeldi mulle, et hinnaks on 450 000IDR (28€) , kuid special offer mulle oleks 400 000 IDR-i ning selle jutu peale vastasin ma lihtsalt, et kui nad nüüd mulle 350 000 IDRI pealt special offerit ei tee, ei jäta ma seda Agoda reviewides mainimata ja oleksin väga pettunud (muide, see tehnika töötab alati). Sain siis antud sõidu 250 000 IDR-iga (15€) ja arvan, et endale tasub ikka alati kindlaks jääda, kuigi hinnas kauplemine mulle üldse ei istu ja ilmselt oleks hinna ka odavamaks saanud.
Kuna Balit külastab väga palju kõigi muude rahvuste seas ka Austraalia turiste, kelle jaoks on need hinnad nii või naa palju odavamad, siis üritavad kohalikud alustada vähemalt poole kallimast hinnast, ning kui turistid nendega kaasa lähevad, tõusevad hinnad veelgi kõrgemaks. Üldiselt saab muidugi hinnas kaubelda igal pool. Ööbimist broneerides olen seni vaadanud Agodast tagasisidet ning kui keskmine hinne on vähemalt üle seitsme, siis julgen hotelli paariks päevaks ette ära broneerida. Hiljem soovitan ringi vaadata ja omale meelepärases kohas majutus võtta.
Ubudis külastasime Monkey Forest-it, mille sissepääs maksis 50 000 IDR-i (3€). Kui varem pärdikutega kokku ei ole puutunud, siis on seal esimesel korral väga vahva, kuid ahvid ise on väga nahaalsed. Varastavad kõike, millele oma pisikesed käpad taha suudavad ajada, peamiselt nipsasjakesi ja päikeseprille, ning urisevad ja näitavad sulle hambaid, kui oma varandust tagasi soovid saada. Kohalikelt eluks kaasa õpitud tarkus tegelemaks ahvidega on see, et kui ta sulle kallale tahab tulla ja uriseb, siis sa pead sammu tema poole astuma ja põhimõtteliselt ahvile vastu urisema. Ma ei tea täpselt, kui koomiline see kõrvaltvaatajale tunduda võib, aga kuulduste põhjal peaks antud metoodika täiesti töötama.
Tegelalang riisiterrassid olid küll kaugelt vaadates ilusad, kuid nende "külastamiseks" ma eraldi piletit küll ei ostnud, ning nii jäi õnneks jalutus ülerahvastatud riisimaailmas ära. Hiljem oli selle üle muidugi hea meel, sest riisiterrasse on Balil kõik kohad täis ja mida metsikumad, seda ilusamad.
Kuigi liiklus on kaootiline, soovitaksin ma Balil rentida auto. On kordades odavam, kui sõita taksoga, turvalisem, kui rentida roller ning tagatipuks oled ka oma aja peremees. Kui ise normaalne olla ja suurtel põhiteedel püsida, on liigus väga okei niipea, kui Kuta linnast välja saad. Esimesed pool tundi istud küll autos krampis kahetsedes, et auto rentisid ja milline roller sulle otsa sõidab või millise sa neist alla ajad, kuid edasine on juba väga mõnus. Ma oma rolleri seiklusest olen kunagi Tai postituses juba kirjutanud, seega roller ei olnud minu jaoks variant. Kaasliiklejatest ohtlikumaks pean ma pigem inimlikku lollust ohtude alahindamisel, ning nii lõpetasime ka meie kuidagi ootamatult järsu langusega pooleteise meetri laiuse märja teejupi peal auto pea-aegu mäenõlvast alla veeremas. Olgu siis öeldud, et GPS näitas, et antud kohas oli kosk ja languse algus oli väga okei, kuid järsu kurvi järel muutus tee pea olematuks ja vihmasadu järjest tugevamaks. Kuidagi imekombel sai selle kitsa järsaku peal auto ümber keeratud, et ülesse tagasi minna, kuid gaasi vajutades käis autol ainult ratas all ringi ja vajus samal ajal kuristiku äärele lähemale. Ma olin ausalt valmis juba autost välja hüppama, kuid õnneks pääsesin eluga ka sel korral. Pärast tanklas rehvi vaadates olid sellest traadid juba väljas ja kui natukene seal veel kraapima oleks pidanud, oleks sealsamas saanud ka rehvi vahetama hakata. Kuigi sellisel juhul oleks kergem olnud autol käsipidur maha võtta ja lasta tal oma teed minna.
Nii tegime meiegi Bali saarele tiiru peale, Kutast mööda rannikut läänest üles ning ida poolt alla. Eelnevalt olime Taksoga Ubudis ning Bedugulis käinud, ning Bratani järve ümbritsevad mäed ning kohapeal asuv tempel on väga ilusad. Ilmselt oli Beduguli näol tegemist minu lemmik piirkonnaga Bali saarel. Läänes asuvad lahedad varjatud ning inimtühjad rannad vulkaanilise liivaga, seltsiks vaid kohalikud kalurid. Põhjas huvitavad külad ning saare idaosas vulkaanid. Seal asub ka mäe tipus ilus Lempuyang-i tempel.
Kui templite külastamiseks läheb, siis soovitan seda soojalt teha esimese asjana hommikul vara. Nii ei ole ilm veel liiga kuum ning minule, kes ma turistide ja ülerahvastatud kohtade vastu allergiline olen, on kõik kohad mõnusalt inimtühjad ning pildistamiseks ideaalsed. Templisse minnes peavad jalad ja õlad kaetud olema, vajadusel saab saronge laenutada sissekäigu juurest, kuid see oli alati tasuta, isegi siis, kui müügiprouad teile sinnapoole kõndides väidavad, et ilma salli ostmata te sisse ei saa. Tagantjärele meenutades jõudsime me vist ära külastada enamuse suuremaid ja väiksemaid templeid ning eriti positiivselt on meeles Lempuyang ning Mount Kawi, kus tee läbi riisiterrasside viib templiteni, mida ümbritsevad 11. sajandil kivisse raiutud kujud. Minu jaoks oli ilmselt kõige rohkem üle haibitud ja rahvastatud Tirta Empul tempel, kus kari turiste allikavette hüppavad ja ennast siis seal pattudest puhastavad. Või ehk olen ma lihtsalt kade, et ma seda ise teha ei tahtnud ja kõik patud külge jäid.
Viimase päeva hommikul ärkasime selle peale, et 6.4 magnituudiline maavärin otsustas oma jõudu näidata. Kogemus omaette, kes tundud on, need teavad. Õnneks tsunamit ei kaasnenud ja keegi viga ei saanud. Nädal peale kojuminekut jäime me mõlemad kahtlaselt haigeks- palavik, veider lööve kehal, aina suurenev valu liigestes, lihastes ja peas. Kiire googeldamise tulemusena olime me saanud endale Dengue Feveri (eesti kl Dengue-palavik), millel on neli erinevat tüvi ja millesse nakatub aastas 100 miljonit inimest ja sureb ligi 22 000. Kui lühikese perioodi jooksul haigetuda teist tüüpi Dengue-viirusesse, tekivad verejooksud ning spetsiifiline ravi või vaktsiin puudub ja haigus võib lõppeda surmaga. Viirust levitavad moskiitod, kelle käest me ilmselt mägedes kose juurde matkates hammustada olime saanud. Sääsed ründavad peamiselt paar tundi peale päikesetõusu ja õhtul enne päikese loojangut. Siinkohal panen südamele kanda pikki riideid ja sääsetõrjevahendit, sest antud haigust ei sooviks oma vihavaenlasele ka. Võttis kolm nädalat aega, enne kui uuesti köögis ise püsti jõudsin seista ja süüa teha ilma tundeta, et minust on viimanegi elujõud välja imetud ja ma kohe kokku kukun.
Long story short, kui jätta kõrvale reisi jooksul tekkinud väikesed viperused, siis minu reisidest oli Bali mulle ilmselt kõige vähem meelepärasem. Ja seda nii looduse kui toidu kui ka kohalike poolest. Oma rahamajandusega on nad muutunud väga ahneks ning sind üritatakse igal sammul petta. Paistab, et ainuke põhjus miks nad sinuga sõbralikud on ja sulle naeratavad on see, et nende jaoks oled sa kõndiv pangaautomaat ja nende suhtumine sinusse muutub kohe, kui sa neilt midagi osta ei soovi.
Ja võid kindel olla, et reisi ajal ja peale reisi lõppu kumiseb sul peas kriiskav kohalik: "You buy, you buy, sarong madam, taxi sir, massage, special price only for you, 5 dolla, motorbike, you come, come???"
