Kust tuli otsus kirjutama hakata? Peamiseks põhjuseks on see, et siin, Austraalias, möödub aeg nii ebamaiselt kiiresti ja igast hetkest saab sama kiirelt mälestus, mida ma enam mõne aja pärast mäletadagi ei pruugi. Ja kuna jagada on nii meeletult palju, pean ma seda siin tegema, mitte oma lohaka käekirjaga paberile kirjutama.
Ma olen alati tundud rõõmu lihtsatest asjadest ning siin elades on mu vaatenurk elule natukene muutunud- Need lihtsad asjad, millest ma Eestis (ja hiljem Soomes) olles rõõmu tundsin, on siin nendeks "asjadeks" millest ma kõige enam puudust tunnen. Ja need "asjad" mis Eestis tundusid nii kuradima tähtsad, on siin igasugusegi võlu kaotanud ja mu peas keerleb üks suur küsimärkide parv. Hetkel ei peatu ma rohkem nendel lihtsatel ja tähtsatel "asjadel", mis nüüdseks oma kohad totaalselt vahetanud on ja perspektiivi elule täielikult muutnud. Ma olen nii meeletult tänulik kõige eest, mis minevikus juhtund on- et ma olen saanud karme õppetunde ja neid ka ise tahtmatult jaganud, et ma olen siin 4 kuu jooksul arenenud rohkem kui üheski koolitunnis viieteistkümne aasta jooksul. Ja kõik see mis on juhtunud varem, on mind toonud just sellesse hetke kus ma neid sõnu kirjutan ja oma elu kirjeldamatult palju armastan.
Usu, kui sa oled päikesetõusu ja -loojangut teisel pool maakera näinud, kõige ilusamal liivarannal, lained vaikselt üksteise järel kaldale loksumas, ei vaata sa suure tõenäosusega enam mitte kunagi mitte millegi või kellegi poole ega mõtle, et see on ju iseenesestmõistetav. Sest tegelikult ei tohiks olla siin maailmas mitte midagi iseenesest mõistetavat. Kui keegi on sulle kallis või kui sa kedagi igatsed, kui keegi sulle ei meeldi või sa millegagi rahul ei ole, siis palun ütle seda. Täiskasvanuks olemise juures on kõige positiivsemaks küljeks see, et sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa ei taha teha.
Sa ei pea suhtlema inimestega, kes sulle ei meeldi, sa ei pea tegema tööd mis sulle ei meeldi. Meie armas planeet Maa on piisavalt suur, et leida oma õnn igal pool- ükskõik kas töö, elukaaslase või kodu näol. Ära ürita elada selle ühiskonna pealesurutud "ideaali" järgi, ja siis hakkad sa nägema, kui võrratu elu tegelikult olla võib. Kui palju ilusaid kohti on maailmas, mida avastada. Kui palju on võimalik ennast avastada. Siis sa mõistad, kui väike osa sinust areneb koolitunnis või kodus pingsalt Postimeest lugedes.
Kõige tähtsam on mitte leppida vähemaga, kui sa väärt oled. Ja kui sa tunned, et sa oled rohkem väärt kui see, mis sul praegu on või kuidas sind koheldakse, siis mõtle korraks selle peale, et me kõik, vaatamata sellele kui rikkad või vaesed või õnnelikud või õnnetud me oleme, lõpetame ikkagi samas kohas. Ja siis ei huvita mitte kedagi (kaasa arvatud sind ennast) kui palju raha sa oma elu jooksul teeninud oled ja selle eest üsna mõttetut materiaalset p*ska kokku ostnud. Või oma kahe baka- ja magistrikraadiga mitu(kümmend) aastat igavat ja kuiva tööd teinud, mis toob sulle lisaks leivale vahepeal ka midagi head-paremat lauale, aga tagasivaadates tundub su elu ikkagi natuke kuidagi eesmärgitu ja midagi nagu jäi puudu või tegemata?
Mitte üksi sõna ei ole siin sellepärast, et kedagi õpetada (välja arvatud siis, kui sa ennast puudutatuna tunned), vaid need mõtted on mu enda peas juba pikka aega tiirutanud. Kui ma oma mõtlemisega oleksingi poole aasta tagusesse aega kinni jäänud (varasemast ajast rääkimata), siis ei oleks ma praegu siin ega kirjutaks neid ridu. Kuigi ma tean sisimas, et minu koht ei ole olnud kunagi seal, kus ma seni olnud olen. Siin on minu koht. Mulle meeldib siin. Ma olen siin õnnelik. Kus? Peamiselt oma peas, oma mõtetes, selles imelises riigis teisel pool maailma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar