Reality check

"Kirjutan esimest korda seisvast autost, sest oh üllatust-üllatust, meie armsa Magna käigukast otsustas keset pärapõrgut 146 kilomeetrise Austraalia pikima sirge ja tühermaa peal lihtsalt otsad anda. Lähima asulani kummaltki poolt üle 100km ja ilma mobiililevita! Ja et asja veidi vürtsitada, kaotas Kats 30 minutit tagasi oma telefoni koos pangakaardiga ära, sest meil oli vaja autod ümber pöörata ja Austraalia pikima sirge sildi juures pilti teha. Ta jättis oma telefoni meie auto pagassiluugi peale ja avastas selle puuduolevat umbes 20 kilomeetrit hiljem. Meie jäime teeäärde ootama ja nemad läksid telefoni otsima. Kui nad umbes 40 minuti pärast tagasi jõudsid, saime vast umbes kilomeetri sõita, kui autol neutrali tuli vilkuma hakkas ja käiku enam sisse ei võtnud. 

Mis seal ikka, Kats läksid levi otsima, et 1) panka helistada ja pangakaart kinni panna, sest see oli telefoni kaane sees ja 2) helistada auto kindlustusse, sest õnneks olin paar päeva tagasi kõikehõlmava kindlustuse teinud ja lootsime sealt abi saada.

Kell on pool 6 õhtul, mis tähendab seda, et päike loojub umbes tunni pärast ja pooleteise tunni pärast on väljas kottpime. Keset tühermaad.

Ilmselt peame tänase öö autos magama, sest vaevalt mingi puksiir meile järgi tuleb ja Saabi ei mahuks me neljakesi elusees oma asjadega ära, et edasi sõita, sest mõlemad autod on pagasnikust kuni esiismete seljatugedeni paksult asju täis. Ja isegi kui me tõstaks mõned asjad nende autost meie omasse, siis suure tõenäosusega oleks sellest homme hommikuks järel ainult vrakk. Nagu enamus autodest, mida siin tee äärtes juba näinud oleme. Igatahes seiklust me tahtsime ja selle me ka täie raha eest saime. Siinkohal peangi Liisi tänama selle märkmiku eest, et saan siia reaalajas kohe midagi kirja panna.. noh näiteks kolmandat tundi autos istudes ja erinevate loomade ja lindude võõraid hääli kuulates."

***

"Eilne natukene naljakana tundunud elu-on-seiklus stiilis päev on hommikuks kujunenud väikeseks reality checkiks- me peame auto siia jätma. Eile aitas üks maasturiga tüüp auto lähimasse parklasse puksiirida, et me päris tee ääres magama ei peaks. Kell on 6.30 hommikul ja varsti on aeg hakata asju pakkima. Selge on see, et kui me Saabi lähme, siis peame korraliku koguse oma asjadest lihtsalt maha jätma. See kindlustus, mille laupäeval tegin, ei korva mitte midagi, sest oleme linnast liiga kaugel ja lähimasse asulasse auto viimine treileriga maksaks 1200$+parandamine ehk siis thanks but no thanks. 

Nüüd saan aru, miks isa mul neid vanu ronte automaatkäigukastiga kunagi osta ei lubanud. Ühesõnaga on praegu selle auto kaotus ikka väga halb ajastus, aga pole midagi teha ja eks me lepime sellega. Siiamaani ongi kõik liiga hästi  läinud. Positiivne on muidugi see, et mingi truckdriver nägi, kui Katsi telefon meie auto pealt maha kukkus ja korjas selle ülesse ja võttis ühendust! Sõidab ise küll hetkel Perthi poole, kuid õnneks saab selle kasti õlle eest tagasi."

***

"Tõelise backpackeri elu sai alguse täna hommikul. Valisime vajalikud asjad kaasa, (hiljem järele mõeldes ja naerdes tundusid need vajalikud asjad mis kaasa said ja need ebavajalikud asjad mis maha jäid täieliku idiootsusena, sest maha jäi tekke-patju-telk-eski jne, aga kaasa sai näiteks suur kõlar ja laser[???]. Oleme me ise ning ka teised nalja teinud selle üle, et oleme kõige idiootsemad bäkkerid, keda eales nähtud) panime magna akende ette linad  ja lükkasime auto tee äärest eemale võssa. Üks parklas ööbinud vanapaar võttis minu ja Katsi peale ja viisid järgmise roadhouseni. Paar oli pärit Tasmaaniast ja kaks aastat tagasi jätsid nad maha oma kodu ja töö, ostsid endale haagissuvila ja on nüüd sellega mööda Austraaliat ringi sõitnud."

***

"Hetkel on käekiri nii kohutav, sest istume Hiluxi tagaistmel koos armsa bokseri Bellaga. Kaks noort rändurit viivad meid osariigi piirile [SA] nii lähedale kui saavad ja sealt hääletame järgmise auto peale. Adelaide'i on veel 1600km minna ja millegipärast koliseb siin autos nii hullult, et ma ei kuule isegi enda mõtteid."

***

"Tänasest päevast saaks korraliku raamatu kirjutada. Istume hetkel kolmekümne meetrises rekkas ja magasime eile rekka treileris õhkmadratsi peal. Mul on selline kahtlane tunne, et meist keegi ei mõelnud seda trippi piisavalt hästi läbi, enne kui kahe sedaaniga algsihtpunktiks Melbourne'i määrasime, mis Perthist 3400km kaugusel on. No vähemalt kulgeb edasine reis tasuta ja raha kulub ainult söögi peale. Meie rekkajuht on ülimalt tore mees, tal on kodus 10 last ja jutustab meiega vahetpidamata, mis on ka arusaadav, sest ta alustas laupäeval sõitu Adelaidest Perthi ja sõidab siis sama teed pidi tagasi. Ma ei kujuta ette ka, mis raha eest see vend seda igavat teed kogu aeg nõus läbima on."

Kuna see rekkajuht oli nii tore ja autosse jäi asju päris palju, andsin talle auto võtmed ja ütlesin, et kui ta sealt nädala pärast uuesti mööda sõidab ja auto veel terve peaks olema, siis võtku sealt kõik välja mida vajalikuks peab. Hiljem kuulsime, et auto oli alles ja seal sees olevad asjad läksid vähemalt õigesse kohta!