Reality check

"Kirjutan esimest korda seisvast autost, sest oh üllatust-üllatust, meie armsa Magna käigukast otsustas keset pärapõrgut 146 kilomeetrise Austraalia pikima sirge ja tühermaa peal lihtsalt otsad anda. Lähima asulani kummaltki poolt üle 100km ja ilma mobiililevita! Ja et asja veidi vürtsitada, kaotas Kats 30 minutit tagasi oma telefoni koos pangakaardiga ära, sest meil oli vaja autod ümber pöörata ja Austraalia pikima sirge sildi juures pilti teha. Ta jättis oma telefoni meie auto pagassiluugi peale ja avastas selle puuduolevat umbes 20 kilomeetrit hiljem. Meie jäime teeäärde ootama ja nemad läksid telefoni otsima. Kui nad umbes 40 minuti pärast tagasi jõudsid, saime vast umbes kilomeetri sõita, kui autol neutrali tuli vilkuma hakkas ja käiku enam sisse ei võtnud. 

Mis seal ikka, Kats läksid levi otsima, et 1) panka helistada ja pangakaart kinni panna, sest see oli telefoni kaane sees ja 2) helistada auto kindlustusse, sest õnneks olin paar päeva tagasi kõikehõlmava kindlustuse teinud ja lootsime sealt abi saada.

Kell on pool 6 õhtul, mis tähendab seda, et päike loojub umbes tunni pärast ja pooleteise tunni pärast on väljas kottpime. Keset tühermaad.

Ilmselt peame tänase öö autos magama, sest vaevalt mingi puksiir meile järgi tuleb ja Saabi ei mahuks me neljakesi elusees oma asjadega ära, et edasi sõita, sest mõlemad autod on pagasnikust kuni esiismete seljatugedeni paksult asju täis. Ja isegi kui me tõstaks mõned asjad nende autost meie omasse, siis suure tõenäosusega oleks sellest homme hommikuks järel ainult vrakk. Nagu enamus autodest, mida siin tee äärtes juba näinud oleme. Igatahes seiklust me tahtsime ja selle me ka täie raha eest saime. Siinkohal peangi Liisi tänama selle märkmiku eest, et saan siia reaalajas kohe midagi kirja panna.. noh näiteks kolmandat tundi autos istudes ja erinevate loomade ja lindude võõraid hääli kuulates."

***

"Eilne natukene naljakana tundunud elu-on-seiklus stiilis päev on hommikuks kujunenud väikeseks reality checkiks- me peame auto siia jätma. Eile aitas üks maasturiga tüüp auto lähimasse parklasse puksiirida, et me päris tee ääres magama ei peaks. Kell on 6.30 hommikul ja varsti on aeg hakata asju pakkima. Selge on see, et kui me Saabi lähme, siis peame korraliku koguse oma asjadest lihtsalt maha jätma. See kindlustus, mille laupäeval tegin, ei korva mitte midagi, sest oleme linnast liiga kaugel ja lähimasse asulasse auto viimine treileriga maksaks 1200$+parandamine ehk siis thanks but no thanks. 

Nüüd saan aru, miks isa mul neid vanu ronte automaatkäigukastiga kunagi osta ei lubanud. Ühesõnaga on praegu selle auto kaotus ikka väga halb ajastus, aga pole midagi teha ja eks me lepime sellega. Siiamaani ongi kõik liiga hästi  läinud. Positiivne on muidugi see, et mingi truckdriver nägi, kui Katsi telefon meie auto pealt maha kukkus ja korjas selle ülesse ja võttis ühendust! Sõidab ise küll hetkel Perthi poole, kuid õnneks saab selle kasti õlle eest tagasi."

***

"Tõelise backpackeri elu sai alguse täna hommikul. Valisime vajalikud asjad kaasa, (hiljem järele mõeldes ja naerdes tundusid need vajalikud asjad mis kaasa said ja need ebavajalikud asjad mis maha jäid täieliku idiootsusena, sest maha jäi tekke-patju-telk-eski jne, aga kaasa sai näiteks suur kõlar ja laser[???]. Oleme me ise ning ka teised nalja teinud selle üle, et oleme kõige idiootsemad bäkkerid, keda eales nähtud) panime magna akende ette linad  ja lükkasime auto tee äärest eemale võssa. Üks parklas ööbinud vanapaar võttis minu ja Katsi peale ja viisid järgmise roadhouseni. Paar oli pärit Tasmaaniast ja kaks aastat tagasi jätsid nad maha oma kodu ja töö, ostsid endale haagissuvila ja on nüüd sellega mööda Austraaliat ringi sõitnud."

***

"Hetkel on käekiri nii kohutav, sest istume Hiluxi tagaistmel koos armsa bokseri Bellaga. Kaks noort rändurit viivad meid osariigi piirile [SA] nii lähedale kui saavad ja sealt hääletame järgmise auto peale. Adelaide'i on veel 1600km minna ja millegipärast koliseb siin autos nii hullult, et ma ei kuule isegi enda mõtteid."

***

"Tänasest päevast saaks korraliku raamatu kirjutada. Istume hetkel kolmekümne meetrises rekkas ja magasime eile rekka treileris õhkmadratsi peal. Mul on selline kahtlane tunne, et meist keegi ei mõelnud seda trippi piisavalt hästi läbi, enne kui kahe sedaaniga algsihtpunktiks Melbourne'i määrasime, mis Perthist 3400km kaugusel on. No vähemalt kulgeb edasine reis tasuta ja raha kulub ainult söögi peale. Meie rekkajuht on ülimalt tore mees, tal on kodus 10 last ja jutustab meiega vahetpidamata, mis on ka arusaadav, sest ta alustas laupäeval sõitu Adelaidest Perthi ja sõidab siis sama teed pidi tagasi. Ma ei kujuta ette ka, mis raha eest see vend seda igavat teed kogu aeg nõus läbima on."

Kuna see rekkajuht oli nii tore ja autosse jäi asju päris palju, andsin talle auto võtmed ja ütlesin, et kui ta sealt nädala pärast uuesti mööda sõidab ja auto veel terve peaks olema, siis võtku sealt kõik välja mida vajalikuks peab. Hiljem kuulsime, et auto oli alles ja seal sees olevad asjad läksid vähemalt õigesse kohta!

Throwback ehk kuidas me Perthist teele asusime

Kirjutasin vahepeal Liisi kaasa antud märkmikusse omi mõtteid üles. Tegemist on küll lühikeste tekstidega, kuid hetkel olen küll rõõmus, et seda tegin. Kuna mu käekiri on endiselt kohati nagu 2. klassi lapsel, siis eelistan edasipidiseid mõtteid siiski siia kirja panna.

"Oma esimese kirjutise Austraalia pinnal teen ma autos, teel Perthist Esperance'i, mis on meie esimene sihtpunkt selle roadtripi ajal, kuid kindlasti mitte viimane. Plaanide kohaselt peaksime jõudma Melbourne'i , aga ideaalis sõidaks sellele imelisele riigile tiiru peale. Kats ja Gert sõidavad Saabiga ees, meie oleme oma Magnaga, mille Perhtist mõned päevad tagasi ostsime, nende järel. Mõlemas autos põhimõtteliselt kogu meie elu ja maine vara.

Kui sõnadega saaks kirjeldada seda, mida me siin juba selle üürikese nädalaga näinud ja kogenud oleme, siis jääks nendest paberilehtedest siin kindlasti puudu. Perthi rannad ja päikeseloojangud on lihtsalt võrratud."

"We must be willing to let go

 of the life we planned

 so as to have the life

 that is waiting for us."

- Joseph Campbell

20.veebruar, Williams

"Jõudsime eile peale 800 läbitud kilomeetrit Esperance ja läksime Cape Le Grandi rahvusparki ööbima. Bäkkeritele kohaselt magasime rannaparklas autos ning seega me mingit kohatasu ei maksnud. Hommikul kella 6 ajal  ärkasime [natuke veiniuimasena] kellegi koputamise peale ja saime trahvi veidi üle kuuekümne daala + rahvuspargi- ja ranna keelu terveks päevaks. Seega lendas meie suur plaan seal paradiisirannas peesitada vastu taevast. Selle asemel sõitsime linna tagasi, tegime autos võileibu [muidu oleksime neid lihtsalt ilusamas kohas saanud teha, kui oma põlve peal] ja läheme vaatame nüüd Twilighti ranna üle."

21. veebruar, Esperance 

"Veetsime öö caravan parkis, enne seda käisime maailma kõige ilusamate randada ääres. Wow, mina olin igatahes sõnatu ja arvasin, et need pildid, mida siin tehakse, on hullult üle töödeldud, kuid tegelikkuses on Esperance'i rannad veelgi ilusamad, kui piltidel. Ma teadsin, et Austraalial on mulle palju pakkuda, kuid juba niii lühikese ajaga on see imeline maa mu südamesse väikese pesa teinud. Muidugi on siinsetel randadel ka oma miinus- vesi on küll täiesti läbipaistev kuid jääkülm! Jätkame teekonda nüüd Adelaide'i poole"

22. veebruar, teel Adelaide'i

Kuidas me siia sattusime?

Minu suur soov Austraaliasse tulla ulatub juba ikka väga-väga mitme aasta tagusesse aega, kus olin paaril korral isegi juba peaaegu viisa taotlust täitmas, kuid see ikkagi igal korral erinevatel põhjustel ära jäi. Nojah, mis siis ikka, jäi ära siis jäi.

Peale Soomest kojutulekut käisin kohe Tallinnas töövestlustel, mõtlesin, et nii-nii, nüüd hakkan erialast töökogemust omandama ja ennast arendama. "Sest isegi kui ma Austraaliasse lähen, siis tulen ma Eestisse ja olen ikkagi samas kohas tagasi ja peaksin kusagilt alustama" arvasin ma. Nüüd saan muidugi aru, et selline mõtlemine tol hetkel oli rumal ja siiatulek on mu senise elu üks parimaid otsuseid.

Igatahes pidin 4. jaanuaril ühes väikeses firmas juhiabina alustama. 1. Jaanuari hommikul ärgates istusin ma voodis ja mõtlesin, et kas see on tõesti see mida ma tahan? 8 tunniseid tööpäevad kontoris istudes mööda saata, ise 22-aastane ja terve maailm on mu ees avatud?! Ja nii ma seal siis istusin, oma miljoni mõttega ja otsustasin, et niiii, nüüd on kõik, mina lähen igatahes Austraaliasse ja ütlesin oma tolleaegsele boyfriendile, et kui tahad, siis tule minuga kaasa! Ta ei võtnud seda muidugi eriti tõsiselt, kuna Austraalia ei ole tema plaanidesse mitte kunagi kuulunud ja arvestades seda, et minu peast käib päevas umbes 100 uitmõtet läbi ja iga idee tundub eelmisest veel reaalsem ja parem, pole ma ka ise eriti tõsiseltvõetav, kui asi puudutab mõnda minu uut ideed mida oma eluga peale hakata.

Järgmisel päeval sõitsime Otepääle ilusat talveilma nautima ja läksime sööma. Olin eelnevalt sõbranna ja õe käest küsinud, et äkki tahaksid hoopis nemad minuga kaasa tulla? Sain sealt eitava vastuse, et "mitte praegu, võib-olla hiljem" jne, aga no see pani selle Austraaliasse tuleku leegi minu sees veel rohkem põlema ja kirjutasin paarile tuttavale, kes juba siin ees on, ja uurisin elu-olu üle. Sain Austraalias olevate inimeste käest nii palju positiivset tagasisidet, et seal Mägra Pubis istudes andsin ma oma uuele ülemusele teada, et kahjuks ma siiski ei saa tööd nende firmas alustada ja otsus oligi tol hetkel seal lauas istudes tehtud.

Viisa protsess ise oli üpris lihtne ja peale taotluse täitmist sain kinnituskirja ühe minuti pärast! Nüüd ei olnud enam kuhugi taganeda ja hakkasin lennupileteid otsima, lõpuks sain piletid 440€ eest Aili käest (Aerotravel), algusega Tartust, vahepeatustega Helsinkis ja Singapuris, lõpp-peatus Perth. Minek oli aga kuu aja pärast ja kuna see tuli nii ootamatult, ei olnud ma eriti oma kulutamistega tagasi hoidnud. Tol hetkel oligi mul umbes olemas viisa ja lennupiletite raha, aga tänu vanale heale mindsetile, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ei hoidnud ma ennast eriti tagasi ka. Raske südamega pidin oma armsa Polo müüki panema ja sain sellest nädalaga lahti, saades piisavalt raha, et siin alguses toime tulla. Samal ajal korjasin enda kapist kõik riided kokku mida ma enam ei kandnud või mida ma endaga siia kaasa ei oleks võtnud ja viisin need kirbukale müüki ja selle raha eest tegin endale aastase reisikindlustuse ära. Tagantjärele võib öelda, et kõik läks üpris sujuvalt.

Tunne oli selline, et lugesin ilmselt juba tunde, et see kuu aega kiiremini läbi saaks, sest nii suur soov oli juba Austraaliasse kohale jõuda ja Eesti külma jaanuarikuu käest pääseda. Muidugi läks see kuu kiiremini, kui oleks pidanud ja tegelikult jõudis esimene reaalsem emotsioon kohale alles siis, kui kohvrid kokku olid pakitud ja need autosse tõstsime.

Ärevus.

Kui lennujaamast välja astusime ja Eesti miinus 20 oli asendunud Perthi kuumalaine ja pluss 40ga, vahtisime üksteisele otsa ja ega peale "vauuu" eriti suuremat emotsiooni ei olnudki! Kats ja Gert olid meile lennujaama vastu tulnud, eelmisel õhtul pidutsenud ja unevõlas ning lootsid naiivselt, et peale pikka lendu tahame me pesema ja magama minna.

MIS PESEMA JA MAGAMA? LÄHME RANDA!

Kell oli 8 hommikul, võtsime Subwayst wrapid ja bottle shopist siidrit ja läksime Scarabrough randa. Emotsioonid-emotsioonid, isiklikult polnud nii ilusat helesinist vett  ja valget liivaranda oma silmadega kunagi näinud ja tol hetkel ma teadsin, et siiatulek oli parim, mida ma üldse teha sain. Ainuke küsimus peas, miks ma varem ei tulnud?

Esimene

Selle esimese blogimise ajal võin suhteliselt kindlalt ennast teades (ja minu suutmatust midagi püsivalt teha) väita, et postitusi tuleb kokku umbes kolm? ja peale seda unustan ma üldse äragi, et mul siin blogspotis üldse mingigi kasutaja on. Sellepärast kirjutangi nii selle kui ka järgnevad postitused ainult iseendale ega jaga neid mitte kellegagi.
Kust tuli otsus kirjutama hakata? Peamiseks põhjuseks on see, et siin, Austraalias, möödub aeg nii ebamaiselt kiiresti ja igast hetkest saab sama kiirelt mälestus, mida ma enam mõne aja pärast mäletadagi ei pruugi. Ja kuna jagada on nii meeletult palju, pean ma seda siin tegema, mitte oma lohaka käekirjaga paberile kirjutama.

Ma olen alati tundud rõõmu lihtsatest asjadest ning siin elades on mu vaatenurk elule natukene muutunud- Need lihtsad asjad, millest ma Eestis (ja hiljem Soomes) olles rõõmu tundsin, on siin nendeks "asjadeks" millest ma kõige enam puudust tunnen. Ja need "asjad" mis Eestis tundusid nii kuradima tähtsad, on siin igasugusegi võlu kaotanud ja mu peas keerleb üks suur küsimärkide parv. Hetkel ei peatu ma rohkem nendel lihtsatel ja tähtsatel "asjadel", mis nüüdseks oma kohad totaalselt vahetanud on ja perspektiivi elule täielikult muutnud. Ma olen nii meeletult tänulik kõige eest, mis minevikus juhtund on- et ma olen saanud karme õppetunde ja neid ka ise tahtmatult jaganud, et ma olen siin 4 kuu jooksul arenenud rohkem kui üheski koolitunnis viieteistkümne aasta jooksul. Ja kõik see mis on juhtunud varem, on mind toonud just sellesse hetke kus ma neid sõnu kirjutan ja oma elu kirjeldamatult palju armastan.

Usu, kui sa oled päikesetõusu ja -loojangut teisel pool maakera näinud, kõige ilusamal liivarannal, lained vaikselt üksteise järel kaldale loksumas, ei vaata sa  suure tõenäosusega enam mitte kunagi mitte millegi või kellegi poole ega mõtle, et see on ju iseenesestmõistetav. Sest tegelikult ei tohiks olla siin maailmas mitte midagi iseenesest mõistetavat. Kui keegi on sulle kallis või kui sa kedagi igatsed, kui keegi sulle ei meeldi või sa millegagi rahul ei ole, siis palun ütle seda. Täiskasvanuks olemise juures on kõige positiivsemaks küljeks see, et sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa ei taha teha.
Sa ei pea suhtlema inimestega, kes sulle ei meeldi, sa ei pea tegema tööd mis sulle ei meeldi. Meie armas planeet Maa on piisavalt suur, et leida oma õnn igal pool- ükskõik kas töö, elukaaslase või kodu näol. Ära ürita elada selle ühiskonna pealesurutud "ideaali" järgi, ja siis hakkad sa nägema, kui võrratu elu tegelikult olla võib. Kui palju ilusaid kohti on maailmas, mida avastada. Kui palju on võimalik ennast avastada. Siis sa mõistad, kui väike osa sinust areneb koolitunnis või kodus pingsalt Postimeest lugedes.

Kõige tähtsam on mitte leppida vähemaga, kui sa väärt oled. Ja kui sa tunned, et sa oled rohkem väärt kui see, mis sul praegu on või kuidas sind koheldakse, siis mõtle korraks selle peale, et me kõik, vaatamata sellele kui rikkad või vaesed või õnnelikud või õnnetud me oleme, lõpetame ikkagi samas kohas. Ja siis ei huvita mitte kedagi (kaasa arvatud sind ennast) kui palju raha sa oma elu jooksul teeninud oled ja selle eest üsna mõttetut materiaalset p*ska kokku ostnud. Või oma kahe baka- ja magistrikraadiga mitu(kümmend) aastat igavat ja kuiva tööd teinud, mis toob sulle lisaks leivale vahepeal ka midagi head-paremat lauale, aga tagasivaadates tundub su elu ikkagi natuke kuidagi eesmärgitu ja midagi nagu jäi puudu või tegemata?

Üsna otsekohene? Jah.

Mitte üksi sõna ei ole siin sellepärast, et kedagi õpetada (välja arvatud siis, kui sa ennast puudutatuna tunned), vaid need mõtted on mu enda peas juba pikka aega tiirutanud. Kui ma oma mõtlemisega oleksingi poole aasta tagusesse aega kinni jäänud (varasemast ajast rääkimata), siis ei oleks ma praegu siin ega kirjutaks neid ridu. Kuigi ma tean sisimas, et minu koht ei ole olnud kunagi seal, kus ma seni olnud olen. Siin on minu koht. Mulle meeldib siin. Ma olen siin õnnelik. Kus? Peamiselt oma peas, oma mõtetes, selles imelises riigis teisel pool maailma.