Peale Soomest kojutulekut käisin kohe Tallinnas töövestlustel, mõtlesin, et nii-nii, nüüd hakkan erialast töökogemust omandama ja ennast arendama. "Sest isegi kui ma Austraaliasse lähen, siis tulen ma Eestisse ja olen ikkagi samas kohas tagasi ja peaksin kusagilt alustama" arvasin ma. Nüüd saan muidugi aru, et selline mõtlemine tol hetkel oli rumal ja siiatulek on mu senise elu üks parimaid otsuseid.
Igatahes pidin 4. jaanuaril ühes väikeses firmas juhiabina alustama. 1. Jaanuari hommikul ärgates istusin ma voodis ja mõtlesin, et kas see on tõesti see mida ma tahan? 8 tunniseid tööpäevad kontoris istudes mööda saata, ise 22-aastane ja terve maailm on mu ees avatud?! Ja nii ma seal siis istusin, oma miljoni mõttega ja otsustasin, et niiii, nüüd on kõik, mina lähen igatahes Austraaliasse ja ütlesin oma tolleaegsele boyfriendile, et kui tahad, siis tule minuga kaasa! Ta ei võtnud seda muidugi eriti tõsiselt, kuna Austraalia ei ole tema plaanidesse mitte kunagi kuulunud ja arvestades seda, et minu peast käib päevas umbes 100 uitmõtet läbi ja iga idee tundub eelmisest veel reaalsem ja parem, pole ma ka ise eriti tõsiseltvõetav, kui asi puudutab mõnda minu uut ideed mida oma eluga peale hakata.
Järgmisel päeval sõitsime Otepääle ilusat talveilma nautima ja läksime sööma. Olin eelnevalt sõbranna ja õe käest küsinud, et äkki tahaksid hoopis nemad minuga kaasa tulla? Sain sealt eitava vastuse, et "mitte praegu, võib-olla hiljem" jne, aga no see pani selle Austraaliasse tuleku leegi minu sees veel rohkem põlema ja kirjutasin paarile tuttavale, kes juba siin ees on, ja uurisin elu-olu üle. Sain Austraalias olevate inimeste käest nii palju positiivset tagasisidet, et seal Mägra Pubis istudes andsin ma oma uuele ülemusele teada, et kahjuks ma siiski ei saa tööd nende firmas alustada ja otsus oligi tol hetkel seal lauas istudes tehtud.
Viisa protsess ise oli üpris lihtne ja peale taotluse täitmist sain kinnituskirja ühe minuti pärast! Nüüd ei olnud enam kuhugi taganeda ja hakkasin lennupileteid otsima, lõpuks sain piletid 440€ eest Aili käest (Aerotravel), algusega Tartust, vahepeatustega Helsinkis ja Singapuris, lõpp-peatus Perth. Minek oli aga kuu aja pärast ja kuna see tuli nii ootamatult, ei olnud ma eriti oma kulutamistega tagasi hoidnud. Tol hetkel oligi mul umbes olemas viisa ja lennupiletite raha, aga tänu vanale heale mindsetile, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ei hoidnud ma ennast eriti tagasi ka. Raske südamega pidin oma armsa Polo müüki panema ja sain sellest nädalaga lahti, saades piisavalt raha, et siin alguses toime tulla. Samal ajal korjasin enda kapist kõik riided kokku mida ma enam ei kandnud või mida ma endaga siia kaasa ei oleks võtnud ja viisin need kirbukale müüki ja selle raha eest tegin endale aastase reisikindlustuse ära. Tagantjärele võib öelda, et kõik läks üpris sujuvalt.
Tunne oli selline, et lugesin ilmselt juba tunde, et see kuu aega kiiremini läbi saaks, sest nii suur soov oli juba Austraaliasse kohale jõuda ja Eesti külma jaanuarikuu käest pääseda. Muidugi läks see kuu kiiremini, kui oleks pidanud ja tegelikult jõudis esimene reaalsem emotsioon kohale alles siis, kui kohvrid kokku olid pakitud ja need autosse tõstsime.
Ärevus.
Kui lennujaamast välja astusime ja Eesti miinus 20 oli asendunud Perthi kuumalaine ja pluss 40ga, vahtisime üksteisele otsa ja ega peale "vauuu" eriti suuremat emotsiooni ei olnudki! Kats ja Gert olid meile lennujaama vastu tulnud, eelmisel õhtul pidutsenud ja unevõlas ning lootsid naiivselt, et peale pikka lendu tahame me pesema ja magama minna.
MIS PESEMA JA MAGAMA? LÄHME RANDA!
Kell oli 8 hommikul, võtsime Subwayst wrapid ja bottle shopist siidrit ja läksime Scarabrough randa. Emotsioonid-emotsioonid, isiklikult polnud nii ilusat helesinist vett ja valget liivaranda oma silmadega kunagi näinud ja tol hetkel ma teadsin, et siiatulek oli parim, mida ma üldse teha sain. Ainuke küsimus peas, miks ma varem ei tulnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar