Reisimist. Seiklusi. Mõtlemisi. Pilte.: Bourke ja puuvillatööstus

Minu blogimine edeneb täpselt nii nagu ma arvasingi, ei edene. Aga seda mitte sellepärast, et ma kirjutada ei viitsi, vaid puht füüsiliselt sellepärast, et peale 12-tunnist tööpäeva ei ole eriti jaksu midagi asjalikku kirja panna.. Nädalavahetustel üritame me käia ja ringi vaadata nii palju kui võimalik. Ja kuna siin ringi vaatamine tähendab umbes 400km sõitu ükskõik mis ilmakaares, sest lähemal midagi ei ole, otsustasin ma arvuti kaasa võtta ja kirjutangi nüüd sõidu ajal.

Kuna ma ei ole eriti kaugele meie senise tripiga siin jõudnud, siis mõtlesin, et põikan korra olevikku ja kirjutan ginnimisest (puuvilla töötlemisest) enne, kui meil siin hooaeg läbi saab. Igatahes saatsin juba Eestis olles puuvillatehastesse CV-sid ja siia jõudes lisasin avaldustele oma kohaliku numbri, aga erilist lootust ei hellitanud, et me mõlemad gini tööle saame ja selline seiklus parasjagu käsil, siis ega me eriti selle peale ei mõelnudki.

Kuni ühel päeval oli kõnepostis mitu sõnumit (Stanthorpes kodus ega tööjuures meil levi ei olnud), jalutasin õhtul kodu juures just ringi, oli päris tuuline ilm ja sõnumist suurt midagi aru ei saanud, välja arvatud see, et keegi Colin helistab kusagilt mingist ginist. Helistasin talle kohe sealsamas tagasi ja ütles, et oleks meist väga huvitatud, 14.aprill on esimene päev, enne seda peame arstlikus kontrollis käima, kus meile tehakse ka alko- ja narkotest koos tervisekontrolliga ja kui sobime siis ootab meid sinna.

Mõtlesime veel korraks, et ei teagi kas tasub praegu kuhugi minna, saime just normaalsesse kohta elama (ja esimest korda oma kohvri lahti pakkida), salati farmil ei olnud ka iseenesest midagi viga ja oma autot meil ka ei olnud, ehksiis otsuse tegemisega me eriti ei rapsinud ja sorteerisime oma spinatit edasi, telefonid koguaeg levist väljas. Paar päeva hiljem avastasime, et Colin oli meid korralikult kõnedega pommitanud ja kui ma talle tagasi helistasin ja vabandasin, et me oleme kas tööl või leviaugus, ütles ta,et mõtles lihtsalt, et meiega on midagi halba juhtunud ja kas ta saab meiega ikka arvestada. Mõtlesime, et tühja kah, ostame endale kusagilt mingi auto ja lähme siis Bourke'i!

Ütlesime oma salatifarmi supervisorile, et kahjuks halvad uudised talle, aga meile pakuti tasuvat tööd ja kui talle sobib, siis lähme me nüüd Bourke puuvilla töötlema!

"Bourke?!? Lolliks olete läinud v?"

Jaa no sellel hetkel tundus mõistlik seda kohta googeldada. Mille oleks võinud iseenesest tegemata jätta, sest google vastused sellele linnale olid kõike muud kui positiivsed. Darling Riveri ääres asuv linn on Austraalia ühe suurima kuritegevusega ja seda sellepärast, et suurem osa Bourke Shire'i 3000 pealisest populatsioonist on ei keegi muu kui aborigeenid. Seni ei olnud aborigeenidega üldse kokku puutunud, kuigi mõnel korral neid näinud siiski olime. Palju sissemurdmisi, vargusi ja kallaletunge.

Äärmiselt positiivne! Sellest me ennast kõigutada ei lasknud ja kui auto oli ostetud ja arstlikus kontrollis käidud, võtsime selle 800 kilomeetrise otsa ette, eelnevalt ühe naise Sallyga kokku lepitud, et tema pakub meile majutust rongivagunite taolistes asjades.

Kuna varasemalt olime sõitnud peamiselt ainult valges või siis pimedas suurtes linnades, ei olnud me ka kängurutega eriti kokku puutunud ja kuna aprillis on veel väga soe ja kängurud on kõvasti aktiivsemad, kui praegu, talvel, siis vahtisime me mõlemad kahekesi punnis silmadega teed, sest siia kõrbesse jõudes ja pimedas sõites hüppas neid meile tee peale valimatult iga paarisaja meetri tagant igast ilmakaarest. Kui alguses tahtsime need 800km kiirelt läbi sõita siis lõpuks sai peamiseks eesmärgiks siiski tervelt kohale jõudmine.

Kuna jõudsime pimedas ja väsinuna, siis hommikul välja minnes oli wow-efekt suur. Stanthorpe rohelus oli asendunud kollase kuivanud kõrbemaastikuga. Õnneks aias olevad apelsinipuud olid siiski rohelised, väljas üle 30 kraadi sooja. Meie elukoht? Vana reisirongi vagun, ühel pool köök koos kõige vajalikuga+diivan ja telekas ja teisel pool "magamistuba". Alguses vaatasime küll korraks, et kuhu me nüüd sattunud oleme, aga tegelikult oleme seni selle elamisega väga rahul olnud, ainsaks miinuseks see, et külmade ilmadega jääb kahest radikast toast väheseks ja hommikune ärkamine oli külmas päris raske. Kahjuks on ka pesemine ja wc väljas. Ilmast rääkides on ilm ainult ühe korra nii jahedaks läinud, et auto aknad on jääs olnud, aga viimased kuu aega on öösiti olnud 2-10 kraadi sooja (pigem külma) ja koos tuulega on see päris jama kooslus.

Bourke ise?

Jah, peamiselt aborigeene ja linna peal uitavaid koeri täis, kahes ainsas toidupoes on kaamerad mis näitavad igasse nurka, ühes poes isegi turvamees (põhimõtteliselt kujuta ette, et väikese nurgapoe ukse ees seisab turvamees) ja ühes alko poes on kogu alkohol klaasi taga, oled nagu akvaariumis, ümberringi erinevad letid ja siis ütled läbi väikse aknakese mida soovid. Natuke parem variant kui teises bottle shopis, kus pudelid on kõrgete trellide taga. Bourke's oli mingil ajal vist alkoholi keeld peale pandud, pean selle kohta täpsemalt uurima, mis siin siis toimus.

Kui muidu on silmale enamvähem ilus vaadata, kõigil majadel on kõrged aiad ja keegi ei hoia oma autot tänava peal nagu mujal Austraalias, siis natuke poe tagant linnast väljapoole sõites, sisened tõelisesse ghettosse, väljas on eriti kahtlase välimusega inimesed, enamus neist purjus, majade akendel on trellid ees ja kogu block jätab üleüldiselt väga rüüstatud ja räämas mulje. Õnneks meil sinnapoole asja ei ole ja meie elamine on linnast väljas väga rahulikus asukohas. Sally rääkis meile, et Austraalias antakse põliselanikele tasuta uued elukohad, mis aasta-kahe pärast on täiesti elamiskõlbmatuks muudetud- seinad on katki pekstud ja toa keskel tehakse lõket. Siis palgatakse inimesed neid samu maju ja kortereid uute aborigeenide jaoks korda tegema ja töö nende elamispindadega ei paista mitte kunagi lõppevat.

Ringi oleme siin sõitnud umbes 400km piires, sest üle 800km vabal päeval sõita oleks liigne aja raiskamine. Praegu muidugi naerame selle üle, et ma ei viitsind vahepeal Tartust 80km koju sõita, sest see tee tundus nii pikk ja üleüldse veidi tüütu, siis siin on 1000km sõitmine päevas pigem tavaline kui erand. Lähim linn, kust midagi endale selga ja jalga ka osta saaks kui tahtmine tuleb, on umbes 400km kaugusel. Meil seda muidugi mitu korda ette tulnud, et vabal nädalavahetusel pole suurt midagi teha, tangid autol paagi täis ja ja hakkad suvalist teed pidi kuhugi sõitma.

Töö ise oli täiesti okei- erilist jõupingutust ei nõudnud ja tundus, et raha tuleb sisse poolmuidu. Olin books&bagsis- ehksiis tegelesin lõppproduktiga- bale'lt proov, silt külge, skänn, kott ümber ja nii päevas umbes 300 korda. Milline meelinürindav tegevus.

Kui teistes ginides tehti ühe 12-tunnise vahetuse ajal umbes 700 bale ( ca 220 kg-ne puuvillakuubik), siis meie omas oli see arv üle poole väiksem. Minu jaoks tähendas see poole vähem tööd, kuid manageri ja ginnerite jaoks umbes poole rohkemat, sest tehas oli teist aastat Namoi firma käes ja alles parandamisel. 4 kuu jooksul ei möödunud ühtegi päeva kui breakdowne ei olnud ja paar korda kuus saime ka tulekahjude tagajärgesid likvideerida. Kuna masinavärk ginis oli selline, nagu ta oli, siis jäi puuvill sinna vahele kinni ja hõõrdus seni, kuni peamasinatest sai tuli alguse ja läbi torude-masinate lõpuks põlev puuvillakuubik pressi vahelt välja tuli. Õnneks on puuvilla näol tegemist pigem hõõguva ja suitseva kui suure leegiga põleva materjaliga.

Töötasime Bourkes koos kahe eestlasega ja kui tüdruk ühel päeval poodi läks ja sealt välja tuli, andsid kohalikud abo-kutid talle teada, et vaata sul on rehv tühi. Aitasid veel rehvi äragi vahetada ja puha. Hiljem tuli välja, et rehv oli lihtsalt noaga läbi torgatud ja kohalikud poisid tahtsid lihtsalt tutvust teha!