Tai, Koh Tao ja rollerid

4 kuud Bourke's said läbi kiiremini kui me arvata oskasime ja järsku olimegi punktis, et mida me siis edasi teeme? Oleksime saanud ka Bourke tööle jääda, aga meie arvates oleks see olnud lihtsalt viisa raiskamine + kõik kohad 500km raadiuses olid avastatud ja me ei tulnud ju siia ainult raha pärast. 4 kuu jooksul motiveeriski mind kõige rohkem see, et saame peale gini kuhugi reisile minna, valikuid oli nii palju ja uurisingi töö juures iga päev erinevate riikide kohta, kuhu mis hinnaga lennupiletid on ja kus kõige soodsam kohapeal elada oleks. 

Muidugi läks lõpuks nii, et piletid ostsin ainult nädal aega ette ja seega ei olnud mingist "odavusest" enam jälgegi. Kuna nr.1 plaaniks oli reisi alguses puhata ja alles siis rohkem ringi vaadata, ostsin piletid Taisse ja sealt Vietnami.

Kui reisi ajal mõtlesin kõige peale, millest kirjutama hakkan: söögist, kultuurist ja üleüldisest feelingust, siis reisi lõpus ei olnud mul mitte mingit tuju kirjutama hakata, sest viimased päevad Vietnamis nullisid tuju ära ja tahtsin kiirelt Austraaliasse tagasi tulla. Täna aga neid väheseid pilte vaadates, mille ma fotokaga tegin, mõtlesin siiski, et peaksin midagigi kirjutama ja üldiselt jäime me reisiga väga rahule. Allpool saab näha ka pilte, mis ma facebooki chatist alla laadinud olen.

Tais maandusime Bangkoki ja sinna olin bookinud Baiyoke Sky hotelli toa, öine vaade Bangkokile oli 82-korruselisest hotellist vinge, hommikusöök 82. korrusel veelgi vingem. Ette bookides ja häid deale jälgides saab sinna toa vägagi oki hinnaga ja meie õnneks olid hilja õhtul saabudes kõik standard toad broneeritud ja saime sviidi. Kuigi Bangkoki tänavad olidki täpselt nii räpased või isegi veidi räpasemad, kui ma lugenud olin, siis kultuurišokk meid kolme nädala jooksul siiski ei tabanud ja nautisime iga hetke.

Kuna Tais tahtsime pigem suurematest turistikatest eemale hoida ja võrkkiiges kiikudes kookosvett (ja mojitosid) juua, siis ostsime piletid Bangkokist Koh Samuile (kus oli muide  väga lahe troopiline outdoor lennujaam ilma seinteta) ja sealt liikusime kohe järgmise praamiga Koh Taole. Pisike saar, järjest rohkem turistikaks muutuv, teede- ja hotellide/resortide ehitus massiliselt loodust üle võtmas. Ööbisime nii saare lääne- kui ka idaosas, millest viimane meeldis rohkem. Kumbki meist varem snorgeldamas käinud ei olnud ja väiksemate ja suuremate värviliste kaladega koos korallide vahel ujumine oli elamus omaette. Eriti vahva oli vees tiirutamas näha väikest, umbes 50cm pikkust haibeebit.

Teiseks meeldejäävaks elamuseks Tao saarel oli rolleri rentimine, kusjuures imelikul kombel ei ole ma varem kunagi rolleriga sõitnud?! Elamus polnud muidugi sellepärast lahe, et ma esimest korda rolleriga sõitsin, vaid sellepärast, et rollerid olid meie käes olnud umbes 2 minutit, kui me otsustasime "seiklema minna". Sihtkohaks muidugi täiesti juhuslikult ilmselt saare kõige järsem ja kõrgeim mägi. Kuigi mulle tundus, et see tee on kuidagi liiga järsk, siis läksime ikkagi üles nii kõrgele kui saime.

Mäe peal tervitas meid kellegi krunt ja 2 haukuvat koera, vaadet puude vahelt erilist ei olnud ja keerasime otsa ümber, et tagasi minna. Kui vanusega on nagu natuke juurde tulnud seda mõistust, et igast idiootsusest ei pea osa võtma ja igale poole ei ole vaja ronida, siis sellel hetkel oli see aju osa ilmselt välja lülitunud ja kui reaalsus lõpuks kohale jõudis, et ma pean sellest nõmedast mäest ju alla ka sõitma selle totaka rolleriga, siis oleks lihtsalt tahtnud nutma hakata, rolleril laskma sellest siiruviirulisest mäest alla veereda ja ise sellele rahulikult järgi jalutada. Mis ei olnud muidugi võimalus, sest roller ei olnud minu oma ja ma oleksin selle järgmisel päeval pidanud tervena tagasi viima või siis selle kinni maksma.

Surusin siis hambad tugevasti kokku ja piduri nii põhja kui sain ja "veeresin" sellest mäest alla, 99% suurune võimalus, et ma rolleriga üle pea lendan ja siis juba vaimusilmas oma vigastusi ette kujutamas ja kuidas ma Tai haiglas üleni sidemetes ja sisemiste vigastustega kirun, et  mille kuradi pärast ma sinna üles sõitsin??  Tõusud ja langused olid kordamööda ja iga kord kui ma ühest järsakust alla olin sõitnud siis mõtlesin, et oh väga hea, kõige hullem koht mälu järgi on ära olnud. Ja nii umbes 5 korda järjest.

Alla jõudsime siiski elusalt ja mu reisikaaslane ütles, et ta oli täiesti kindel, et ma sellest mäest alla ei tule ja ta peab oma rolleri alla jätma, siis sellest tõusurägastikust ülesse kõndima ja minu rolleri ka alla toimetama. Sellest pooletunnisest seiklusest sain ma endale rollerifoobia ja viisin juba samal päeval enda rolleri tagasi ja olin täiesti kindel, et selles kaootilises liikluses ilma erilise kaitsevarustuseta ei ole ma nõus sellise kaherattalisega enam kunagi liikuma, tehke mis tahate ja mina sõidan edaspidi ainult taksoga.

See resort kus me saare idaosas elasime, oli väga mõnus ja eraldatud koht oma rannaga. Muidugi ülimalt mägise teega ja õnneks läksime sinna taksoga, sõidu ajal ennast tänades, et ma teise vingule järele ei andnud ja jälle "seiklusi" otsima ei läinud. Tai söögid meeldisid meile mõlemale üliväga ja proovisime võimalikult paljusid erinevaid hõrgutisi. Kui viimasel hommikul hommikusööki sõime ja seda maksma läksin, siis tuli välja, et kaardiga maksta ei saa ja kuna mul piisavalt sularaha enam ei olnud, pakkus restorani manager välja, et me võtaksime raha linnas välja ja annaksime selle raha resordi taksojuhile, kellega me sadamasse sõidame.

Läksime siis kella 12ks kokkulepitud kohta ja ees olid kaks resordi taksot, istusime sellesse, kus inimesed olid, sadama juures võtsin raha välja ja hakkasin seda taksojuhile pakkuma, kuid tema ütles, et tema küll mingit söögi arve raha enda kätte ei võta ja üleüldiselt ta ei saanud üldse arugi, millest me talle rääkisime. Mõtlesime, et okei, neil peaks meie krediitkaardi andmed olemas olema ja saavad selle 40 dollarit meie käest ikka kuidagi kätte ja vangi ei pea me vast minema. Tundsin ennast veits halvasti, et külmarve olime teinud aga tagasiminekuks ei oleks enam aega olnud ja nii me siis Koh Phanganile sõitsimegi.