Vietnami bürokraatia ja vargus

Kuna kolm nädalat möödusid ülihästi ja ilma suuremate viperusteta, siis Sapast ööbussiga Hanoisse tagasi sõites varastati mul kotist telefon ära. Olin mitme erineva inimese käest kuulnud, et nii tihti varastatakse siin telefone ja rahakotte, ole tähelepanelik, ära jäta asju järelvalveta, või isegi kui sa neid järelvalveta ei jäta, siis varguse ohvriks langeda on väga suur tõenäosus. Sapas kohtasime ka kahte eestlast ja nemad olid oma eelmise reisi ajal Ho Chi Minhis käinud, naine tegi tänava peal esimesel päeval pilti ja möödasõitev roller tõmbas lihtsalt telefoni käest. Selline see organiseeritud kuritegevus siin on. Käekotid, telefonid, misiganes väärtuslikud asjad varastatakse peamiselt rolleriga mööda sõites.

Hanoisse sõitsime samasuguse ööbussiga nagu Sapassegi ja võtsime endale kohad eelviimases ülemises reas. Kusjuures üleval ega meie taga mitte kedagi ei istunud. Mõtlesin veel magama jäädes, kas peaksin telefoni enda ette jätma, või panen telefoni ikka kotti. Kotti panemine tundus veits turvalisem variant ja  panime seljakoti meie kahe vahele taha, nii et kui käe välja sirutasin siis ulatusin kotini. Jäime mõlemad magama ja mingi hetk ilmus üks tüdruk tagumisse ritta magama, aga kotti me ära ei võtnud, sest see oli temast 2 istet eemal ja teda see ei seganud. Ja ilmselgelt see teda ei seganud, sest seesama noor daam läks enne meid maha ja kui meie peatus tuli, tegin ma koti luku lahti, et hotelli nime vaadata ja vastu vahtis mulle ainult telefoni korpus.

Mis teema selle korpusega oli, ei meeldinud v?

Olin päris kurb, suurem osa reisipiltidest mu täiesti uues telefonis, mis peaaegu kuu aega minu omandis jõudis olla, on nüüd mingi väikse vietnamlase käes ja homme turul müügis. Veidi pettunud, aga leppisin oma kaotusega ja ütlesin bussijuhile ka, et telefon varastati ära, tal oli muidugi jube kiire meie bussist välja ajamisega ja mingi takso peale toppimisega kuhu me üldse minnagi ei tahtnud. Aga kuna kell oli 3 öösel ja kuhugi oli vaja minna siis sõitsime taksoga kilomeetri!! kaugusele kuidagi veidralt kaua, ise mõtlesin ainult oma väikese materiaalse kaotuse üle ja ütlesin taksojuhile, et meie hotell oli siinsamas, siis mühatas midagi vastu, peatas auto kinni ja 780 000 (28€)  palun. Sõit lennujaamast kesklinna (27km) maksab umbes 300 000 kohalikku, ma ütlesin talle, et 780 000st võid sa küll ainult unistada ja andsime talle oma viimase sularaha 200 000, millega ta muidugi ei leppinud, kuid mis oli niigi üle makstud.

Kuna mul on tehtud If-i aastane reisikindlustus, aga mul ei olnud võimalik seda poliisi lugeda, ei olnud ma ka päris kindel, kas ma saan kindlustusest midagi tagasi või ei, siis läksin selle väikese võimaluse peale, et ehk on sellest kindlustusest siiski kasu ja tahtsin siis varguse Vietnami politseis fikseerida. Olgu öeldud, et aastane kindlustus on selles osas kasutu ja korvab varakahjud ainult 7 päeva peale Eestist lahkumist ja 7 päeva enne Eestisse naasmist.

Aga kohtumine Vietnami bürokraatiaga oli jällegi elamus omaette! Et seal midagi üldse teha, peab pöörduma kas oma hotelli või reisifirma poole, sest ilma kohalikku keelt rääkiva inimeseta on protsess pea võimatu. Igatahes mina läksin Adventure Indochina kontorisse, rääkisin oma loo ära ja kuna vargus toimus nende tuuri lõpus, olid nad vägagi vastutulelikud mind aitama. Olgu siinkohal mainitud, et antud reisiagentuuri kasutaksin uuesti ka järgmisel korral.

Esiteks. Loo muutmine.

"Sul ei varastatud telefoni bussis ära, sa kõndisid tänava peal ja hotelli tagasi jõudes oli telefon su kotist kadunud. Sa ei tea kes või millal su vara kallal käis. Politsei raportisse kirjutadki nii, et lihtsalt asjad kadusid ära. Kui ütled et sul Sapa-Hanoi bussis varastati telefon ära, siis hakkavad nad "uurima", suunavad asja ühte jaoskonda, siis teise, siis kolmandasse ja lõpuks ei saa sa kusagilt mingit abi."

Teiseks. Politseijaoskonda minek.

Ilmselt oli see nagu kohalik konstaabel. Astusime uksest sisse, 2 politseiniku istusid laua taga, suitsukonid ja tuhk põranda peal, pesemata nõud laual. "Konstaabel" vaatas silmad punnis telekast kohalikku jalkamatši ja isegi ei pööranud oma pilku kordagi meie poole. Reisiagentuuri tüdruk rääkis siis talle mis juhtus ja kästi maha istuda. Vahtisime ka siis 10 minutit jalkat, ruumis vaikus. Reisiagentuuri tüdruk läks uuesti, ilmselt jutuga "hei me oleme ka veel siin, kas mäletad?" Mühatas jälle midagi vastu ja tõi tagaruumist peale järgmist 15-minutilist vaikusepausi meile paberid, mille pidime ära täitma ja siis pooleteist tunni pärast tagasi tulema, sest neil hakkab lõuna.

Kolmandaks. Templi saamine.

Täitsime agentuuris paberid ära, läksime pooleteise tunni pärast selle konstaabli juurde tagasi. Peale väikest istumis- ja telekavaatamispausi kirjutas  ta meile sellesama paberi peale teise jaoskonna nime, kuhu minema pidime. See oli siis ilmselt nüüd natuke kõrgem võimuorgan kui kohalik konstaabel. Kogu see jant kestis kokku kella 10st hommikul kella 4ni õhtul. Järgnesid jälle 2h ootamist, sest ülemus oli "ärilõunal". Istusime kõlgutasime jälle tooli peal jalgu ja lõpuks saime oma paberikesele tempi ka peale. Pakkusin reisiagentuuri tüdrukule raha selle eest, et ta meiega 5h jännata oli viitsinud, mille ta peale pikka vaidlemist siiski lõpuks ka vastu võttis.

Neljandaks. Muidugi altkäemaks.

Ükski politseinik ei aita sind ilma, et sa talle raha ei pakuks. Meie eest tegi seda reisifirma, sest neile on maine tähtsam, kui see altkäemaksuks minev umbes 20USD-i. Vastutasuks paluti meilt TripAdvisorisse positiivset reviewi ja meie poolt pakutud raha nad vastu ei võtnud.

Ho Chi Minh, Cu Chi tunnelid ja Mekongi jõe delta

Phanganilt praamiga Samuile ja lennukiga Bangkoki sõidetud, jäime ootama oma järgmist lendu Vietnami Ho Chi Minhi. Kuna Vietnamis olin rannapuhkuse välistanud ja selle peale sai Tais juba piisavalt aega kulutatud, olid mu suurimaks abimeesteks planeerimisel Tripadvisor ja trip.ee foorum, kõik orgunn toimus muidugi eelneva päeva õhtul. Nii Tais kui ka Vietnamis kasutasime alati Uberit, sest sellega on hind soodne ja fikseeritud ja kellegagi maid jagama ega kauplema ei pea.

Kui Tais oli rollereid palju, siis Vietnamis on rollereid rohkem kui inimesi ja liiklus nii kaootiline kui üldse olla saab. Esimest korda teed ületades ja soovitust "kõnni lihtsalt üle tee, küll nad seisma jäävad ja kõrvale põikavad, ära sa ainult seisma jää" järgides oli veits õudne, sest see, et sa seda kusagil lugenud oled ei pruugi äkki üldse töötadagi ja selle teooria vettpidavust testides nüüd rolleri alla küll jääda ei oleks tahtnud. Võin kinnitada, et esimest korda on seda väga õudne teha, aga taktika töötab. Hiljem kõnnid muidugi juba suht suvalistes kohtades üle tee, aga õudne on ikkagi.

Esimesel päeval läksime kohe sõjamuuseumisse (War Remnants Museum) ja peale seda vaatasime Vietnami täiesti teise pilguga. Kodusõda tekkis kommunistliku Põhja-Vietnami ja demokraatliku Lõuna-Vietnami vahel, USA sekkus ja "toetas" demokraatliku Lõuna-Vietnami. See, mida USA nende aastate jooksul seal korraldanud oli, on lihtsalt vastik ja õõvastust tekitasid ka sõja aegsed ja järgsed pildid koos sellega, millises [väärastunud] ühiskonnas (vahepeal siiski sõrme viibutades ja asju "taunides") me elame. Igatahes ei ole mul hetkel sobivat tuju  ega ka kompetentsi seda sügavamalt analüüsima hakata, aga Agent Orange, mille käigus lennukitelt dioksiini alla lasti, et kõik elav (taimestik) hävitada, mõjutab siiani isegi neljanda põlvkonna lapsi, kelle (esi)vanemad (1961-1971) antud piirkonnas elasid, sündides erinevate väärarengutega (puuduvad jäsemed, rasked nahahaigused jne). Igatahes tulime sõjamuuseumist natuke targema ja natuke vastikuma tundega välja, kui sinna sisenedes.

Järgmiseks päevaks bookisin meile päevaks paadituuri Cu Chi tunnelitesse, ehk olime täielikult ajaloolainel. Saime läbida väikese osa 250km pikkustest tunnelitest, demonstreeriti erinevaid lõkse ja kaevikuid.

Kuna kahes kohas kolmest, kuhu HCM lähedal kindlasti käia tahtsin, oli juba käidud, siis otsustasime päevase Mekong Delta tuuri kasuks ja ostsime järgmise päeva õhtuks piletid Hanoisse, et reisist maksimum võtta. Hommikul tuuribussile minnes tervitas meid kahtlase irvega mees, kes meile lausa nii kahtlane tundus, et mõtlesime, kas lähme järgmise ristmiku peal bussist välja või kannatame selle päeva ikkagi ära?

Minibussi täitudes osutus see kahtlane mees aga hoopis kohalikuks koomikuks, nimega Tayphoon Honey ja ennast tutvustades suutis ta teha kuidagi  nii, et paari minuti pärast naersid kõik bussis olnud inimesed pisarateni, Typhoon Honey (Orkaan Mesi) idiootne naer eesotsas üle bussi kostumas. Ma ei ole siiani kindel, kas ta oligi isehakanud koomik ja meelelahutaja või oli ta lihtsalt kusagilt väga kõrgelt pea peale kukkunud. Igatahes oli tuur ise väga asjalik, nägime palju ja jäime lõpuks ikkagi rahule.

Mekongi Delta

Sõja ajal ja pärast sõda

Vietnamlased olid lõksude tegemisel üpris loomingulised

Cu Chi 1984 vs 2016

Plätu tagurpidi jalga ja saabki vaenlased vales suunas juhatada

Orkaan Mesi

Ujuv küla keset Mekongi deltal

Hanoi, Sapa riisiterrassid ja Halong Bay

Hanoisse jõudes oli vibe kuidagi teistsugune, ööbisime Old Quarteris ja kõik oli nii mõnus, ise väga rahul, et viimasel hetkel ikkagi pealinna tuleku kasuks otsustasin. Vaatasin kohe TripAdvisorist üle, kuhu nüüd siin seiklema hakkame ja kuna eelnevalt olime tuuridega rahul olnud, siis soovituste põhjal võtsime oma järgmiseks tuuripakkujaks Adventure Indochina Traveli, kelle teenuseid soovitan 100% kõigile, kes Hanoist tuure tahavad võtta! Kollektiiv on sõbralik ja meeletult abivalmis, pakettide valik lai.

Kõigepealt tegime päevase Halong Bay tuuri, sest tahtsime ka Sapasse jõuda, kuigi oleksime võinud Halong Bays olla kaks päeva ja saarte peal ööbida ja Sapa jaoks oleks ka kolme päeva asemel kahest päevast täiesti piisanud (seda muidugi, kui ilm ilus on, sest vihmase ilma korral ei oleks seal suurt midagi teha ega vaadata olnud). Halong Bay oligi täpselt nii ilus nagu piltidel, kayakitasime ja vaatasime ringi. Elamus oleks kindlasti kõvem olnud kui oleksimegi kahe päevase tuuri võtnud ja näiteks Cat Ba saarel ööbinud ning rannas ujumas käinud. Silm harjub iseenesest ümbrusega kiiresti, nagu ka Sapa puhul.

Hanois jalutasime ümber vanalinna ääres asuva järve, uudistasime linna ja kindlasti meeldis meile Hanoi rohkem kui Ho Chi Minh. Sapasse võtsime nädalavahetuse tuuri, et käia pühapäeval ka paljukiidetud Bac Ha marketil. Sinna sõitsime magamisbussiga, kus istmed olid sellised lamavad kahekorruselised tugitoolid ja kuna meid võeti viimasena peale, pidime me "istuma" kõige tagumises reas all. Kui keegi kunagi peaks nende bussidega sõitma, siis soovitan seda kohta vältida, sest ruumi on vähe ja buss raputab sisikonna paigast ära. Rääkimata sellest, et bussijuhid sõidavad omastarust WRC-d, möödasõidud toimuvad kohtades kus nende peale isegi mitte mõelda ei tohiks ja tavaline on olukord, et kurvi peal kitsal teel tekib järsku kolm sõidurida ja siis on kaunis sealt bussi aknast vaadata, et 10cm veel ääre poole ja oledki kuristikus. Boonuseks muidugi vihmaga ära uhutud teed. Aga siin on kõik võimalik.

Sapa ise on maaliliste vaadetega linnake, mis on peamiselt tuntud oma riisiterrasside poolest. Trekkisime nii esimesel kui ka teisel päeval mägede ja riisiterrasside vahel, vaated ilusad ja 15km matkamist möödus isegi liiga kiiresti. Ilmselt ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. Viimane päev Sapas ja ka ühtlasi eelviimane päev Vietnamis oli vihmane, Sapa mägikülakeste pealetükkivad turuprouad tüütumad kui kunagi varem ja mitte mingit isu sinna Bac Ha turule minna ei olnud.
Ja õigustatult, värvilistes rahvariietes naisi oli küll väga ilus vaadata, aga asi sellega piirduski. Võibolla kunagi oli seal seda ehedust rohkem, aga nüüd iga müüja käest kuuldes "Madam, you buy something from me?!?" tekitas isu sealt kiirelt kaduda ja oma mugava või siis mitte nii mugava Austraalia backpackeri elu juurde naasta ja oma rahulikkuses edasi elada. Bac Ha-sse sõidu kõige toredamaks vaatamisväärsuseks oli Hiinat ja Vietnami ühendav sild, kust inimesed ebareaalselt suurte kärudega kaupa riiki sisse tõid. Niiet põhimõtteliselt on tükike Hiinast ka nähtud.

Üks mees viib tsemendi 15 astet allapoole, järgmine teda juba ees ootamas ja nii seisab trepil 5 meest.

Bac Ha laadal müügiks olevad kutsikad. Pai ei teinud ja kõndisin kiirelt mööda, muidu oleksin nad kõik ilmselt endale ostnud ja emale koju kasvatada saatnud. Kutsikad müüakse lemmikloomadeks ja vanemad koerad söögiks..

Full Moon Party

Phanganile sattusime juhuslikult ka Full Moon Party ajaks, mille poolest saar ka kõige rohkem tuntud on. Võimalust käest ei lasknud ja panime ennast õhtusele taksole, mis peopaika sõidab, kirja. Sama päeva hommikul avastasime saart, mäed mõnusad lauged ja sõitmine rolleri tagaistmel oli põletava päikese käes ülimalt mõnus. Seda seni, kuni saare kaguosasse sõitsime, kus seesama Full Moon Party aset leiab. Ideaalsed tingimused rolleriõnnetusse sattumiseks, kitsad 90 kraadised "kurvid" ja veel järsemad tõusud, aga kõik sõitsid ja no ma ei saanud enam keset mäge nutma ka hakata, nautisin imeilusat vaadet ookeanile ja ei lasknud ennast oma rollerihirmust enam häirida.

Resordi omanik, kellelt rollerid rentisime, ütles meile kohe, et rollereid renditakse välja täiesti lambist ilma mingisuguse kontrollita ja FMP nädala jooksul saab saarel rolleriõnnetustes surma umbes kümme inimest. Ja FMP toimub igal kuul täiskuu ajal. Muidugi õnnetuste arv on kordades suurem ja mida kauem me saarel olime, seda rohkem oli näha "rolleritätoveeringuga" inimesi, kes ilmselgelt oma võimeid üle olid hinnanud ja  mõnda kurvi liiga kiirelt võttes ennast siis asfaldil kaunistada olid lasknud. Ja muidugi ei ole vahet sellel, kas õnnetuse põhjustab kohalik inimene või sina, sest süüdi jääd igal juhul sina.

Igatahes on terve linn täis Full Moon Party teemalisi putkasid kus müüdi erinevaid riideid ja aksessuaare ja neoonvärve, millest meie muidugi suure kaarega olime mööda kõndinud. Seljas olid meil suhteliselt viisakad riided ja kui resordi manager meid nägi siis tegi ta suured silmad pähe ja ütles, et kui te neid riideid veel kunagi kanda tahate siis minge vahetage heaga need ära ja pange oma kõige odavamad ja maltsamad riided selga, sest peol on kõik inimesed neoonvärvidega ära värvitud ja seda visatakse ka rahvale peale. Nukralt läksime siis riideid vahetama ja olime natuke kurvad, et me üldse FMP peolised välja ei näinud.

Takso, millega me peole sõitsime kujutas siis enast Hiluxi kastiautot, mille mahutavusvõime, nagu ikka, eiras järjekordselt kõiki füüsikaseadusi, ja nii me seal siis erinevate maade rahvad kümnekesi istusime (või õigem oleks öelda, et eksisteerisime), taksojuht mitte eriti sujuvalt umbes 100km/h kõigist autodest mööda ja kõikidest aukudest läbi sõites. 

Pidu ise toimub pikal rannaribal, kus umbes 6-7 erinevat lava ja muusikat igale maitsele, pilet 100 bahti, ehksiis alla 4€. FMP kodulehe andmetel võtab igast peost  osa 10 000-30 000 inimest sõltuvalt hooajast.. Jooke müüdi üle terve ranna väikestes ämbrites, aga arvestades seda, kui üllatavalt kangeid kokteile me eelnevalt Tais joonud olime, siis ilmselt seal saime me parimal juhul veega lahjendatud viina pealekaga ja peol oldud aja jooksul üritasid kohalikud diilerid meid mitmel korral sujuvalt kõrvale tõmmata, et me nende mitte-nii-legaalseid tooteid ostaksime. Kui Phanganil juba olla, siis soovitaksin FMP-lt kasvõi korraks läbi käia. 

Pilt tehtud peo alguses, kui rannas veel ilma trügimata edasi sai liikuda

Koh Phangan ja karma

Kuna Phangan  oli silmnähtavalt veidi vähem mägisem kui Tao, siis leppisin reisikaaslase suure rollerirentimise sooviga ja kui me seda resordis rentima hakkasime, pidime passid tagatiseks andma. Sorisin veits oma kottides ja ütlesin, et passid ilmselt kusagil kõige all ja ma võtan toas asjad laiali, siis toon passid.

Üllatusena ei peaks nüüd see kõlama, et passe ei olnud mitte kusagil ja tõenäosus, et need kuhuiganes jääda võisid, oli suur. Iga reisija suurim õudusunenägu ongi ilmselt passi kaotus, helistasin eelmisesse resorti, et ega meil passid sinna ei jäänud ja sain sealt suht meil-on-aega-maa-ja-ilm tüüpi vastuse, et helista 5 minuti pärast tagasi ja me uurime. Peale kolme kõnet ei olnud nad muidugi ka poole tunni pärast midagi uurinud ja jõudsin juba Eesti Suursaatkonda helistada, et meil selline lugu, et passid ilmselt läinud ja mis meie võimalsued on? Võimalus oleks siis selline olnud, et Bangkokis oleksime saanud riiki tagasipöördumise paberi, mis meie jaoks oleks tähendanud seda, et ei mingit Vietnami edasi või Austraaliasse tagasi sõitmist, vaid Eestisse minekut ja uute passide taotlemist. Vaatasin Eesti piletite hindu ja vihmast ilmateadet ja lootsin, et need passid siiski kusagilt välja tulevad, sest Eestisse minek oli küll viimane asi, mida me teha oleksime tahtnud.

Ja siis kuidagi tuli väike flashback kuidas ma Taol resorti jõudes raha ja passid lahtisesse sahtlisse viskasin ja samal ajal ise omi asju lahti hakkasime pakkima. Hiljem võttis reisikaaslane sahtlist raha välja, lükkas sahtli kinni ja nii need passid sinna unustustehõlma vajusidki.

Selge oli nüüd see, et sinna resorti oli vaja kellelgi teisel helistada, kes kohalikku keelt räägiks ja asjad kuidagi nii ära korraldaks, et need passid meile ehk praamiga järele saadetakse. Ja nüüd kujutage ette kui idiootne on minna resordi manageri juurde küsima, et palun helista meie eelmisesse resorti kuhu me ka puhtjuhuslikult külmarve olime teinud, et äkki nad saaksid meile passid järele saata. Igatahes peale pikka sebimist saime kinnituse, et passid saadetakse meile praamiga ja maksmata arve maksame juba uue resordi managerile koos passide saatmistasuga.

Neil oli muidugi meist kahju, sest teisest resordist öeldi, et me maksime kahjuks valele taksojuhile raha ja see oli rahaga minema pannud, mida me õnneks siiski ei olnud teinud. Järgmise päeva õhtuks olid passid juba resordis kohal ja nii tore oli näha inimesi, kes hea teeninduse nimel ongi valmis sind igas asjas aitama ja vastutasuks oodatakse ainult head reviewi TripAdvisoris või Booking.com lehel. Ja TripAdvisori hea reiting oli eriti oluline Vietnamis, kus igale poole kuhu võimalik, olid välja riputatud ja kleebitud suuremad ja väiksemad TripAdvisori logoga sildid.

Tai, Koh Tao ja rollerid

4 kuud Bourke's said läbi kiiremini kui me arvata oskasime ja järsku olimegi punktis, et mida me siis edasi teeme? Oleksime saanud ka Bourke tööle jääda, aga meie arvates oleks see olnud lihtsalt viisa raiskamine + kõik kohad 500km raadiuses olid avastatud ja me ei tulnud ju siia ainult raha pärast. 4 kuu jooksul motiveeriski mind kõige rohkem see, et saame peale gini kuhugi reisile minna, valikuid oli nii palju ja uurisingi töö juures iga päev erinevate riikide kohta, kuhu mis hinnaga lennupiletid on ja kus kõige soodsam kohapeal elada oleks. 

Muidugi läks lõpuks nii, et piletid ostsin ainult nädal aega ette ja seega ei olnud mingist "odavusest" enam jälgegi. Kuna nr.1 plaaniks oli reisi alguses puhata ja alles siis rohkem ringi vaadata, ostsin piletid Taisse ja sealt Vietnami.

Kui reisi ajal mõtlesin kõige peale, millest kirjutama hakkan: söögist, kultuurist ja üleüldisest feelingust, siis reisi lõpus ei olnud mul mitte mingit tuju kirjutama hakata, sest viimased päevad Vietnamis nullisid tuju ära ja tahtsin kiirelt Austraaliasse tagasi tulla. Täna aga neid väheseid pilte vaadates, mille ma fotokaga tegin, mõtlesin siiski, et peaksin midagigi kirjutama ja üldiselt jäime me reisiga väga rahule. Allpool saab näha ka pilte, mis ma facebooki chatist alla laadinud olen.

Tais maandusime Bangkoki ja sinna olin bookinud Baiyoke Sky hotelli toa, öine vaade Bangkokile oli 82-korruselisest hotellist vinge, hommikusöök 82. korrusel veelgi vingem. Ette bookides ja häid deale jälgides saab sinna toa vägagi oki hinnaga ja meie õnneks olid hilja õhtul saabudes kõik standard toad broneeritud ja saime sviidi. Kuigi Bangkoki tänavad olidki täpselt nii räpased või isegi veidi räpasemad, kui ma lugenud olin, siis kultuurišokk meid kolme nädala jooksul siiski ei tabanud ja nautisime iga hetke.

Kuna Tais tahtsime pigem suurematest turistikatest eemale hoida ja võrkkiiges kiikudes kookosvett (ja mojitosid) juua, siis ostsime piletid Bangkokist Koh Samuile (kus oli muide  väga lahe troopiline outdoor lennujaam ilma seinteta) ja sealt liikusime kohe järgmise praamiga Koh Taole. Pisike saar, järjest rohkem turistikaks muutuv, teede- ja hotellide/resortide ehitus massiliselt loodust üle võtmas. Ööbisime nii saare lääne- kui ka idaosas, millest viimane meeldis rohkem. Kumbki meist varem snorgeldamas käinud ei olnud ja väiksemate ja suuremate värviliste kaladega koos korallide vahel ujumine oli elamus omaette. Eriti vahva oli vees tiirutamas näha väikest, umbes 50cm pikkust haibeebit.

Teiseks meeldejäävaks elamuseks Tao saarel oli rolleri rentimine, kusjuures imelikul kombel ei ole ma varem kunagi rolleriga sõitnud?! Elamus polnud muidugi sellepärast lahe, et ma esimest korda rolleriga sõitsin, vaid sellepärast, et rollerid olid meie käes olnud umbes 2 minutit, kui me otsustasime "seiklema minna". Sihtkohaks muidugi täiesti juhuslikult ilmselt saare kõige järsem ja kõrgeim mägi. Kuigi mulle tundus, et see tee on kuidagi liiga järsk, siis läksime ikkagi üles nii kõrgele kui saime.

Mäe peal tervitas meid kellegi krunt ja 2 haukuvat koera, vaadet puude vahelt erilist ei olnud ja keerasime otsa ümber, et tagasi minna. Kui vanusega on nagu natuke juurde tulnud seda mõistust, et igast idiootsusest ei pea osa võtma ja igale poole ei ole vaja ronida, siis sellel hetkel oli see aju osa ilmselt välja lülitunud ja kui reaalsus lõpuks kohale jõudis, et ma pean sellest nõmedast mäest ju alla ka sõitma selle totaka rolleriga, siis oleks lihtsalt tahtnud nutma hakata, rolleril laskma sellest siiruviirulisest mäest alla veereda ja ise sellele rahulikult järgi jalutada. Mis ei olnud muidugi võimalus, sest roller ei olnud minu oma ja ma oleksin selle järgmisel päeval pidanud tervena tagasi viima või siis selle kinni maksma.

Surusin siis hambad tugevasti kokku ja piduri nii põhja kui sain ja "veeresin" sellest mäest alla, 99% suurune võimalus, et ma rolleriga üle pea lendan ja siis juba vaimusilmas oma vigastusi ette kujutamas ja kuidas ma Tai haiglas üleni sidemetes ja sisemiste vigastustega kirun, et  mille kuradi pärast ma sinna üles sõitsin??  Tõusud ja langused olid kordamööda ja iga kord kui ma ühest järsakust alla olin sõitnud siis mõtlesin, et oh väga hea, kõige hullem koht mälu järgi on ära olnud. Ja nii umbes 5 korda järjest.

Alla jõudsime siiski elusalt ja mu reisikaaslane ütles, et ta oli täiesti kindel, et ma sellest mäest alla ei tule ja ta peab oma rolleri alla jätma, siis sellest tõusurägastikust ülesse kõndima ja minu rolleri ka alla toimetama. Sellest pooletunnisest seiklusest sain ma endale rollerifoobia ja viisin juba samal päeval enda rolleri tagasi ja olin täiesti kindel, et selles kaootilises liikluses ilma erilise kaitsevarustuseta ei ole ma nõus sellise kaherattalisega enam kunagi liikuma, tehke mis tahate ja mina sõidan edaspidi ainult taksoga.

See resort kus me saare idaosas elasime, oli väga mõnus ja eraldatud koht oma rannaga. Muidugi ülimalt mägise teega ja õnneks läksime sinna taksoga, sõidu ajal ennast tänades, et ma teise vingule järele ei andnud ja jälle "seiklusi" otsima ei läinud. Tai söögid meeldisid meile mõlemale üliväga ja proovisime võimalikult paljusid erinevaid hõrgutisi. Kui viimasel hommikul hommikusööki sõime ja seda maksma läksin, siis tuli välja, et kaardiga maksta ei saa ja kuna mul piisavalt sularaha enam ei olnud, pakkus restorani manager välja, et me võtaksime raha linnas välja ja annaksime selle raha resordi taksojuhile, kellega me sadamasse sõidame.

Läksime siis kella 12ks kokkulepitud kohta ja ees olid kaks resordi taksot, istusime sellesse, kus inimesed olid, sadama juures võtsin raha välja ja hakkasin seda taksojuhile pakkuma, kuid tema ütles, et tema küll mingit söögi arve raha enda kätte ei võta ja üleüldiselt ta ei saanud üldse arugi, millest me talle rääkisime. Mõtlesime, et okei, neil peaks meie krediitkaardi andmed olemas olema ja saavad selle 40 dollarit meie käest ikka kuidagi kätte ja vangi ei pea me vast minema. Tundsin ennast veits halvasti, et külmarve olime teinud aga tagasiminekuks ei oleks enam aega olnud ja nii me siis Koh Phanganile sõitsimegi.